Kodusõjas surma ei saa … Võib-olla

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artikli foto
Foto: Andres G. Adamson

Raadioeetris kõlavad aeg-ajalt laulusõnad „Kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma“. Just täpselt nii tunneb end Enda, kes oma lugu nende sõnadega alustab. Täiendab aga kohe öeldut oma kogemustest – võib ikka surma saada küll, kui tervis juba täitsa läbi.

Enda (nimi muudetud) lapsed on täiskasvanud inimesed ja toimetavad omal käel. Lapsed leiavad: emal ja isal võiks kahekesi ilus elu olla. Neid nad enam aitama ei pea, pension jääb oma tarbeks ja aega mõlemal käsitööd teha, koos telerit vaadata, kedagi külla kutsuda või ise külla minna. Lihtne mõelda ja lihtne öelda.

Paraku ei seisa siin ilmas miski paigal ja vananedes muutuvad inimesed mõnikord tundmatuseni.

Mees tähendas kodurahu

Kui noored tuttavaks said ja oma elu ühendada kavatsesid, oli Enda juba abielus. Aga õnnetult – esimene mees muudkui jõi. „Oli abielus viinapudeliga,“ ütleb Enda. Tutvus Anatoliga (nimi muudetud) tõotas hoopis midagi muud, sest mees ei sallinud alkoholi. Õnneks ei olnud Endal esimesest abielust lapsi ja nii polnud lahutus probleem.

Anatoli käitus noore naisega, nagu oleks see portselanist. „Kui poeetiline olla, siis näitas ta iga päev ja iga tund mu hingele lootuste vikerkaart. See oli nii ilus, nii joobnustav. Mu kodu oli korraga puhas lällavatest alkohoolikutest ja nende jäetud haisust. Nautisin elu, sest mul oli nüüd kodurahu,“ tõdeb naine.

Riburada sündisid poeg ja tütar. Anatoli armastas õhtuti puutööd teha – puust voolitud mänguasjad, lusikad, lõikelauad olid ilusad ja pälvisid tähelepanu. Nii et noor pere sai neid müüagi. Poeg õppis isa kõrval käsitööd tegema ning nikerdab nüüd juba koos oma pojaga võinuge ja meelusikaid.

Enda räägib: „Meil oli ilus elu. Anatoli igatses mind igal sammul ja meie armastust kadestati. Hommikul saatis ta mind tööle kohviga – seda valmistada oli tema hobi.

Õhtul, kui hiljem tulin, oli söök valmis, lapsed lasteaiast toodud. Ja mis eriti rõõmu tegi – ta armastas lilli kinkida. Vene ajal polnud need nii kallid kui nüüd. Ja mitte ainult lilli, vaid kui õitsesid sirelid, tuli ta sirelioksaga. Kui puhkesid toomingad, oli meie kamber nende lõhna täis. Ta ütles, et talle meeldib minuga lillelõhnas hullata.“

Siis aga juhtus õnnetus. Autoavarii. Anatoli oli pikalt haiglas ja naasis kahe karguga.

Naisest sai teenija

„Õnne, millest rääkisin, jätkus meil esimesed kümme aastat. Pärast avariid tuli justkui osad vahetada: nüüd jooksin mina mehe ümber. Talitasin, tegelesin lastega, püüdsin lohutada – esialgu ei saanud ta oma endisesse ametisse tagasi,“ ohkab Enda mälestuste vahele. „Lootusrikkana ergutasin teda, lohutasin. Hea, et talle meeldis puutööd teha. Muretsesin talle materjali, et oleks kogu aeg tegevust. Mehe jalad aga ei hakanudki enam astuma, Anatoli jäi invaliidiks ja ratastooli. See oli talle suur löök. Eks minulegi.“

Kuna Endal olid nii-öelda jalad all, jooksis ta poest poodi, et süüa koju vedada. Lapsed olid juba kõrgkoolides õppimas, ühel pruut ja teisel peigmeeski olemas. Seega nähti neid kodus vähe. Anatoli nokitses lusikaid teha.

Enda märkas aga murega, et mees tõmbub üha enam endasse. Hakkas eemale hoidma neist, kellega varem suhtles. Kui mõni endine sõber sellest hoolimata talle külla tuli, kippus Anatoli halvasti ütlema. Nii läks ta hiljuti tülli oma parima sõbraga. Enda oleks veel mõistnud, kui sõnavahetuse tekitanuks alkohol. Aga ei, Anatoli oli jumala kaine.

Mehes süvenes kibestumine. Enda nägi teda tihti hommikuti akna all vaatamas, kuidas inimesed tööle suunduvad. Anatoli oli nendel kordadel ratastooli radiaatori kõrvale veeretanud, ühe käe aknalauale tõstnud ja pilgu klaasile naelutanud. Kui ta lõpuks pöördus, nägi Enda kokkupigistatud huuli, otsustavat nõksu lõuaga ülespoole. Ta ei osanud meest lohutada, pigem vaikis.

Kord ta püüdis, aga siis sähvas Anatoli sapiselt, hääles iroonia: „Sul hea rääkida, jooksed, kuhu tahad!“ Naisele valgusid pisarad silma.

Pensionile jäädes lootis Enda, et jahedaks muutunud suhted soojenevad – tal on Anatoli jaoks rohkem aega. Küpsetas, vaaritas supid ja praed. Otsis telerist seriaale, mida koos vaadata. Tegi Anatolile ettepaneku lusikaid otse teleri ees lihvida – küll ta tolmu ära koristab. Sättis ennastki mehe kõrvale ja võttis kudumistöö näppu. Tulemuseks oli mehe altkulmu pilk ja küsimus: „Olen ma sulle siis nüüd juba lapse eest või?“ Enda läks seda kuuldes teise tuppa ja nuttis salaja.

„Mu mõistus oli otsas. Kõik, mida tegin, oli tema jaoks vale. Ta tõlgendas seda solvanguna. Ainus, mis meest veel huvitas, oli voodielu. Siis ei olnud tal mulle etteheiteid. Imestasin, et ise invaliid ja … Aga üks tuttav teadis selgitada, et haiguste ja hädadega olevat inimestel aiva üllatusi. Organismi reaktsioone ei oska keegi ära arvata,“ arutleb Enda.

Haavatud hing tõrgub

Enda, kes mehe kapseldumist heaks ei kiitnud, püüdis teda kodust välja viia, teiste omasuguste sekka. „Et tal oleks kellegagi rääkida, oma muresid jagada, kas või samastumist kogeda – ta pole ju ainus õnnetu siin maamunal. Aga ei, Anatoli lihtsalt ei tule kodust välja. Salvab vaid: kas nii suur isu on minust lahti saada!“ on naine nõutu.

Mehega ei saagi enam korralikult rääkida. Hakkab igast sõnast kinni, leiab naise öeldust aiva varjatud pahatahtlikkust.

Endale tundub, et Anatoli põeb mingit närvihaigust. „Kuidas siis muidu nii olla saab, et ta igas minu hoolitsuses ja mures tema pärast halba kavatsust näeb,“ arutleb naine.

„Räägin talle, et mingu teiste ratastooliinimestega kokku saama, aga tema vastu: „Haa, sul siis hea sel ajal mõne teisega üle aisa lüüa. Nüüd on tal veel armukadedus lisandunud. Varem ma seda ei märganud. Muide, ta kasutab juba ka vastikuid väljendeid ja tunnen, et mu hing oleks nagu haavu täis. Ma ei suuda endise rahu ja innuga tema eest hoolitseda, kuna tunnen end inetute sõnade pärast nii halvasti. Ei ole mulle vist antud niisugust paksu nahka, mis aitaks kõigest üle olla,“ pajatab Enda.

Kui Anatolil luuvalu ägenes, suutis Enda laste abiga mehe korraks hooldusravile meelitada. See ei meeldinud mehele mitte üks raas. „Tahtsid minust lahti saada! Pea meeles, et naine ja mees peavad koos olema. Sina oled minu naine ja sa ei saada mind kodust mitte kuhugi!“ pahandas Anatoli.

Kui mehel pisut parem meeleolu on, räägib ta Endale: „Meil võiks nii ilus elu olla!“ Selles on ikka üks etteheide naise suunas peidus. Ennast ei muuda ta karvavõrdki, kahtlustab vaid naist. „Ma ütlen talle täpselt samad sõnad vastu: meil võiks nii ilus elu olla!“ avaldab Enda.

Aga ega mees mõista, et selles asjas saab temagi midagi ära teha. Ta ei saa aru, et naine on nii hellaks tehtud, et ei julge temaga varsti enam rääkidagi – kardab järjekordseid kahtlustusi, inetuid sõnu.

 „Võtsin kätte ja hakkasin eraldi magama,“ räägib Enda. “See ajas ta marru. Nüüd on kindlalt veendunud, et mul on keegi teine.“

Mis saab edasi? Enda ei tea. Mees ei lähe kodust kuhugi, isegi mitte ajutisele hooldusravile. „Lihtsalt ei lähe ja kõik, ehkki lapsed püüdsid veenda ja selgitada. Vägisi viia ei saa,“ teab Enda.

Naisel, kel pole oma arvates väljapääsu, on pisarad silmas: „Ma pean surmani seda kõike kannatama … Tervis on juba niigi läbi – kogu aeg mõtle, kuidas temaga käituda, aga ta leiab ikka võimaluse solvata. Siis hakkab mul süda kloppima ja on hästi paha olla. Kui ma jutu alguses neid laulusõnu meenutasin, et kodusõjas surma ei saa, siis … Kardan, et võib ikka saada küll.“

Märksõnad

Tagasi üles