Sisukord
Paberleht
Postimees

Ida-Berliin hingab tänapäevalgi teist õhku

4 min lugemist
Üks osa kummituslikust Spreeparki lõbustuspargist. FOTO: Barbara Lehtna

1989 on ajalukku läinud olulise aastana. Just sel aastal loodi www-interneti süsteem, lõppes külm sõda ja Nõukogude Liidu lagunemisele viitava esimese suure märgina lammutati Berliini müür.

Möödunud 23 aastale vaatamata ei ole Berliini kaks poolust üheks suureks Lääneks segunenud. Seepärast on väljend „sovetikas“ Berliini puhul kasutusel niisama tihti kui sõna „kanake“, mis tänapäeval tähistab Saksamaal kanda kinnitanud türklasi, kes euro eest suudavad turistile maha müüa nii kebabi kui oma vanad jalanõud.

„Siin on nii odav!“ kuulsin järsku suvalises Berliini poes üht võõrast eesti neiut kaaslasele hüüdvat. Jõudsin vaid mõelda eestlaste ja sadamate teooriale, kui temaga kaasas olnud nooremat sorti dressipüksistatud ja värviplekiline parimas eas Maarjamaa poeg vastas tülpinult: „Ma tean ...“ Ja alustas tõenäoliselt igapäevase õlled-kärru rituaaliga, kuni neiu õhinal mööda poodi siblis ja Saksa tooteid korvi ladus.

Berliini odavus tõmbab

Ja tõesti, toidukauba odavust on märganud arvatavasti iga eestlane, kes Berliinis kunagi toidupoodi sattunud.

Olgugi et juurvilja-puuvilja ja muu värske kraami hinnad ajasid ehk meie kaasmaalasi aasta tagasi veel naerma, on Saksamaa pealinna kolinud eestlased juba harjunud, et pärast eurohinnatõusu pole juurikad kodumaa poodides suurt odavamad.

Tõenäoliselt ühe põhjusena sellepärast, et suurematele palkadele vaatamata ei ole Berliinis elamine oluliselt kulukam kui Tallinnas, on sinna kolinud hulk eestlasi, kes seal nii õpivad, töötavad kui ka lihtsalt tuttavate juures elades mõnda aega ringi seiklevad.

Seiklemiseks annab see jõuga eraldatud ja seejärel taas kokku kasvatatud linn palju võimalusi. Kui esmapilgul võib noore reisija jaoks näiteks Lääne-Berliin oma steriilsuse ja korra tõttu isegi veidi üheülbaliseks jääda, siis Ida-Berliiniga on hoopis teine lugu.

Tänavakunst on kunst

Esiteks rabab ilmselt iga turisti või külastajat Ida-Berliini majadel ja kõikvõimalikel muudel pindadel laiuv tänavakunst, mis vaatamata ajutistele möödapanekutele sodimise näol on mõnikord võimeline ütlema rohkem kui mis tahes arvamusartikkel või massidemonstratsioon.

Seda tõestab müürijäänusele maalitud teos, mis kujutab Leonid Brežnevi ja tollase Ida-Saksamaa juhi Erich Honeckeri suudlust, aga ka majadele kirjutatud Loesje-stiilis sõnum: „Ära vaata mind, sest mina juba jälgin sind, seega näita parem midagi muljetavaldavat!“

Tugeva alternatiiv-kodanikuühiskonna tekkimisele osutavad muudki märgid kui kodanikud, kes avaliku linnaruumi kujundamise oma kätte haaranud. Näiteks tegutsevad üle Berliini kodanikealgatusest käima läinud kirbuturud, kus krõbedatest hindadest hoolimata käivad nädalavahetusel paljud ostjad, kes ei pea paljuks näiteks 1984. aasta trikotaažpluusi eest 40 eurot välja käia. Ja mis siis ikka teha, kui kõik, mis on „DDR“, on moes?

Peale ostlemisvõimaluste võib igal nädalavahetusel Berliini linnatänavatel näha lugematut arvu moosekante, žongleerijaid ja muid vabakutselisi klounisiksusi, kes teevad kõik, et bratwurst lauale osta.

Üks kesköö paiku linnakeskmes progerokki karjuv bändimees, kes kontserdi asukohale vaatamata keerutas vähemalt muusikaarmastaja kõrvale arvestatavat lugulaulu, vastas ausalt: ühe sellise esinemisega teenib ta tavaliselt kuni 60 eurot, seega jagub praevorsti alla käivaks leivakski.

Huvitav on see, mida kohe ei leia

Kui mõelda Berliini vaatamisväärsustele, mis turiste kohale tõmbavad, võib nimekirjapaberi tõenäoliselt vähemalt Pärnust Riiga lahti rullida. On aga kohti, mis samuti tähelepanu vääriksid, kuid teatmikest välja jäävad, samal ajal kui seal käinuid veel aastaid hiljem oma urban-eksootilisusega kummitavad.

Üks selline on Plänterwaldi linnaosas asuv hüljatud lõbustuspark Spreepark. Kesklinnast sinna jõudmiseks tuleb küll läbi teha tunni aja pikkune metroode ja trammide virvarr, kuid tulemusega jääb tõenäoliselt rahule igaüks, kes suudab tajuda looduse poolt vallutatud autodroomi, tuules vaikselt keerlevate karussellide ja justkui mingit kummituslikku oreooli kandvate kurblike luigekujuliste vesirataste ümber hõljuvat kummalist atmosfääri.

Samamoodi mõjub 2008. aastal tegevuse lõpetanud Tempelhofi lennujaam, kuhu jõudmiseks piisab ühest trammipiletist ja paarikümnest minutist. Kuigi nüüd kasutatakse massiivset maa-ala ja hiiglaslikke angaare moe-etendusteks, vabaõhureivideks ja laatadeks, on veel hiljuti lennujaama funktsiooni kandnud territooriumi põnev vaadata.

Igal pärastlõunal võib kohata hulgaliselt mööda maandumisradu trenni tegevaid linlasi, kes pärast tööpäeva justkui kõrbeavarust meenutavat skeenet nautima tulevad.

Nautlejad on ühine nimetaja

Elu nautida oskavad ühtviisi nii ida- kui lääneberliinlased, olgugi et eri viisil. Lääne-Berliinis on pigem kombeks külastada peavoolu kultuurisündmusi kontserdisaalides ja teatrimajades, ent enamik endisi sovetikaid lahutab meelt mööda alternatiivüritusi trettides ja kehtib põhimõte, et mida kodukootum ja samal ajal progressiivsem, seda parem.

Samad ideed paistavad väljenduvat eri linnaosade arhitektuuris, inimeste riietuses ja väärtushinnangutes.

Kui Prenzlauer Bergi ja Neuköllni linnaosas võite tõenäoliselt välja minna pidžaamas, ilma et keegi kulmugi liigutaks – stiilihulludele oleks see uus moesuund –, siis edumeelsemas ja märksa kallimas Wilmersdorfis võib juhtuda, et saksa reserveeritus kaob näiteks punkarluse puhul sootuks ja teid joodikuks pidav korrakaitsja võib trahvi välja kirjutada.

Berliini politseil on punkaritega ühine kirju ajalugu, mis ei pajata alati kaunitest lugudest ja on peamiselt just protestide ja demonstratsioonidega seotud. Seega tuleb neist aru saada ja mitte hakata rääkima sarjast „Kutsuge Kobra 11“, nagu tegi üks eesti kunstnik, kes selle peale täiesti kainena öö kainestusmajas veetis.

Lääne-Berliini pärlid

Kõige suurem erinevus, mis Ida ja Läänt tänapäevalgi lahutab, on tõenäoliselt Idas tekkinud suhtumine, mida berliinlased ise kutsuvad hellitavalt OSTalgiaks. Laias laastus tähendab see kõige nõukoguliku ülistamist, millest annavad tunnistust kas või ebafunktsionaalsed tooted, mida toodetakse siiani ja mis tõenäoliselt õiges vanuses eestlase muigama panevad.

Samas pakub OSTalgiast puhkust tahtvale külalisele palju Lääne-Berliini keskne osa, kus ühe-kahe päeva jooksul annab ära käia enamiku vaatamist väärivate hoonete ja mälestusmärkide juures. Nii Brandenburgi värav kui keiser Wilhelmi suursugune kirik pakuvad juba oma päratu suurusega piisava annuse esteetikat.

Küllap võivad pärast mõnda aega Ida-Berliini tänavakunstis imbumist ilusad tunduda huvitava ehitusplaaniga hooned, millest ehk kõige märkimisväärsemad on hulknurkne juudi muuseum või klaaskupliga kaunistatud Riigipäevahoone.

Miks siiski minna?

Kõige olulisem põhjus Berliini külastada on selle linna vaimsus, mis paistab isegi ühissõidukis raamatut lugevate berliinlaste näost, kui kõikjal üha uuesti sündiv kultuur, mis nii oma olemuselt kui vormilt peaks eestlastele sobima.

Võib garanteerida, et teatrid, nagu Volksbühne või Hebbel Am Ufer, Saksa Riigiooper, aga ka hulgaliselt tänavaesinejaid on piisav põhjus broneerida lennupilet või kannatada 24tunnist bussisõitu.

Lisaväärtusena võib muidugi välja tuua, et Berliin on linn, mis on internetiihaluse poolt rikkumata, nii et üldiselt ei pea te sealoleku ajal piiksutama ühtegi transpordikaarti, osalema ühelgi e-hääletusel ja kuulma kellegi sotsiaalmeedia seiklustest.

Hoopis tõenäolisem on, et lähim berliinlane tahab teiega kõnelda pigem mõnest heast raamatust, tänavakunstist või ülišikkidest roosiliseks maalitud DDRi teksapükstest, mille ta just „vaid“ 50 euro eest lähimast kaltsukast ostis. Teie kuulake ja jätke mainimata, et meie kaltsukates leiab niisuguseid „ära anda“ kastikeses.

Seotud lood
14.07.2020 15.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto