Vene suurtükipaatide kurb saatus esimeses ilmasõjas

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene suurtükipaadi Sivutš lasksid Liivi lahes ebavõrdses lahingus põhja Saksa lahingulaevad.
Vene suurtükipaadi Sivutš lasksid Liivi lahes ebavõrdses lahingus põhja Saksa lahingulaevad. Foto: Olaf Esna erakogu

1915. aasta suveks plaanisid sakslased sõjalaevastiku sissetungi Riia lahte, et toetada oma maaväe Riia vallutamise plaani. Maavägi loobus ettevõtmisest, aga merevägi jäi endale kindlaks.

Operatsiooni eesmärk oli tungida Riia lahte, mineerida Muhu väin, blokeerida Pärnu sadam muulide vahele laevade uputamisega ja hea õnne korral hävitada Riia lahes viibivad Vene laevad.

Sakslaste äpardunud sissetungist, millest kandis kõige rohkem kahju Pärnu linn, on piisavalt kirjutatud, seepärast piirdugem ainult kahe Vene laeva hukkumisega.

Suurtükipaatide ehitamine

Vene-Jaapani sõja ajal uputasid tõusva päikese maa pojad kahuritulega Port Arturi sadamas suurtükipaadi Bobr. Sõja järel otsustati ehitada uus samanimeline laev.

Kui juba, siis juba – selliseid Amuuri jõele ette nähtud laevu võeti nõuks valmistada koguni neli.

Neeva laevatehases pandi kiilud maha Bobrile ja Sivutšile, admiraliteeditehases Giljakile ja Putilovi tehases Korejetsile. Bobr, millest sai hiljem esimene Eesti sõjalaev Lembit, ja Sivutš jõudsid Tallinna 5. novembril 1908.

Laevade mõõtmed olid 66,7 meetrit pikkust, 11 meetrit laiust ja 3,5 meetrit sügavust. Veeväljasurve oli 875 tonni, aga koos täieliku söevaru, katlavee ja laskemoonaga võis tõusta kuni tuhande tonnini.

Kaks aurumasinat lubasid arendada maksimaalkiirust kuni 12,5 sõlme. Oma 115tonnise söevaruga suutsid laevad kokku hoides läbida kuni 1200 miili. Relvastuseks oli mõlemal kaks 120- millimeetrist ja neli 75millimeetrist merekahurit.

1909. aasta kevadel pandi neile laevadele miinirööpad ja nad võisid pardale võtta kuni 60 meremiini. Rahu ajal teenis laeval 130 ja sõja ajal 160 meest. Iga laev maksis 920 000 rubla.

Saksa laevastiku Liivi lahte sissetungi ajal olid suurtükipaadid Korejets ja Sivutš parasjagu Daugavgriva lähedal Riia rindel sõdivate sakslaste vasakut tiiba kahuritulega pommitamas. Mingil põhjusel jõudis käsk taganeda kiiresti Muhu väina nendeni hilinemisega.

Raadioaparatuur paigaldati laevadele 1909 ja katsetused näitasid, et hea ilmaga võis Balti laevastiku Tallinna raadiojaam laevadega sidet pidada kuni 240 kilomeetri kauguselt.

Sivutš põhja, Korejets karile

19. augusti õhtul kell 20 avastas koos kahe hävitajaga Liivi lahes luurel olnud ristleja Augsburg Sivutši ja Korejetsi. Prožektorikiire valgusel avasid sakslased kolme kilomeetri kauguselt tule. Sivutši kahurväelased olid tasemel, nagu Vene selle ala mehed alati on olnud, ja tabasid täpselt sakslaste prožektorit, kusjuures mõni sakslane sai haavata.

Seejärel jõudsid kohale sakslaste lahingulaevad Nassau ja Posen, mis pidasid õnnetut Sivutši koguni soomuslaevaks Slava, ja avasid kilomeetri kauguselt marutule.

Lahingulaevade suurekaliibrilised mürsud läksid peaaegu soomustamata suurtükipaadist läbi nagu nuga võist ja auklik ning leekides Sivutš läks kiiresti põhja. Sakslased õngitsesid veest välja ja võtsid vangi ainult kaks ohvitseri ning 48 alamväelast. Sivutšiga koos leidis märja haua sadakond meest.

Korejetsil õnnestus pimeduses minema lipsata. Hästi ranna ligi hoides sõitis ta Tõstamaa juures karile. Raadio teel läkitatud abipalve jäi tagajärjetuks, sest Balti laevastiku juhtkond teatas, et mingisugust abi ei suudeta saata, ja seepärast otsustas komandör laeva 20. augustil õhku lasta.

Sivutši otsingud

Tõstamaa randa jooksnud Korejets seisis seal aastaid, enne kui teda lammutama hakati. Laevalt võeti maha isegi aurumasinad ja need asusid 30ndate lõpul Tallinna sadamatehases, kuid vanamoodsa ehituse tõttu polnud enam kasutatavad.

Sivutši hukkumiskoht oli umbkaudu teada. Mitu ettevõtjat üritas teda leida. Ühed uurisid vanu dokumente, teised pärisid rannarahvalt, kolmandad küsitlesid endisi Vene ohvitsere. Tulemusi otsingutel ei olnud ja Sivutši vrakki nad ei leidnud.

1938. aasta suvel oli järg juba 1932. aastast uppunud varanduste päästmisega tegelnud ettevõtja Johannes Hergauki käes. Varem oli ta edukalt toime tulnud Muhu väina uputatud soomuslaeva Slava lammutamisega.

9. juulil olid vraki otsimisega hõivatud üks puksiir ja kolm paati. Mingi trossi heitmisel kaotas Hergauk tasakaalu ja kukkus merre. Kaaslased heitsid talle küll otsa, kuid ta ei märganud sellest kinni haarata ja vajus kaaslaste silme all põhja, sest ei osanud ujuda. Võib öelda, et esimese maailmasõja ohvrite pikka nimekirja lisandus veel üks nimi.

1939. aastal võttis Sivutši vraki otsimiseks veeteede valitsuselt kontsessiooni tuuker H. Põld, kes kaasas veel kapten H. Otsa ja tuuker A. Nigoli. 11. mail 1939 leitigi Sivutši vrakk Kihnu tuletornist kuue meremiili kaugusel NW suunas 14 sülla (ligikaudu 25 meetri) sügavusel.

Kohe sukeldus tuuker Nigol, kes pärast pinnale tõusmist teatas, et kummuli laev on mattunud paksu mudakihi alla. Laeval arvati olevat 40–50 tonni vaske ja muud metalli kokku ligi 300 tonni. 1939. aasta suvel askeldasid tuukrid laeva kallal, aga mida ja kui palju sealt pinnale toodi, selle kohta andmed puuduvad.

Nii suure laeva lammutamine merepõhjas on mitme aasta töö ja seoses riigikorra muutumisega see ilmselt katkes. Seepärast on laeva riismed tänapäevani merepõhjas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles