Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/15/1573868t1hfad3.jpg)
Ben Harper on melomaanidele teada-tuntud kui tõeline „musta muusika“ kameeleon, kes on kaasa löönud nii souli, bluusi, uuema urbani kui ka jazz-muusika helikandjatel. Viimasele, „Get Up!“ nime kandvale albumile on Harper endaga kaasa kutsunud legendaarse suupillimängija Charlie Musselwhite’i, kelle omaaegsete muusikaliste partnerite nimekiri on pikem kui Hollywoodi kuulsuste allee (Walk of Fame), sisaldades teiste seas selliseid nimesid nagu Muddy Waters ja Buddy Guy.
Harperi ja Musselwhite’i koosjämmimisest sündis nende vastilmunud plaadile keemia, mida sellistel puhkudel kohtab harva. Vanema generatsiooni Memphise bluusikoolituse saanud Musselwhite püsib nooremast põlvest sirgunud multitalendi Harperi kannul ilusti, joostes kaasa kõige uuenduslikumategi improvisatsiooniliste fretitõmmete ja vokaalmängudega.
“We Can’t End This Way” on korralik vanakooli Mississippi hõngu kandev bluus sinna juurde kuuluva gospelkoori ja hingestatud suupillimänguga. Rütmiks käteplaksud ja saatjaks harvad elektrilised kitarriakordid, jutustab „We Can’t End This Way“ poolnaiivsel marvingayelikul viisil sotsiaalsest ebavõrdsusest, mis enda bluusi sünniaega kuuluva temaatika tõttu irooniliselt tänapäevagi sobib.
„I Don’t Believe a Word You Say“ tikib albumisse jimihendrixlikke metalliseid kitarririffe ja toob jutustava, jõgiromaanina kulgeva voo vahele teravust, mis „You Found Another Lover (I Lost Another Friend)“ näol laiadel puuvillapõldudega kaunistatud väljadel pehme soulvokaali deltasse jõuab.
Kuigi „Get Up!“ mõjub oma muretu kesta all sotsiaalkriitilise üleskutsena, on tegemist eelkõige äärmiselt nauditava albumiga. Viibinuks biitkirjanik Jack Kerouac veel meie keskel, kuuluks see album kindlasti nende hulka, mida lugupeetud rändur enne Ameerika suurte tasandike läbimist enda iPodi salvestanud oleks.
Aina uute noorte bluusbändide pealetulek ja The Black Keysi edu äsjasel Grammyde jagamisel näitab majakana tuld uuele bluusipõlvkonnale.
Harperi ja Musselwhite’i ideaalne muusikaline sobivus ja loomingu terav sotsiaalne närv on märk, et ehk oleme tsivilisatsioonina nüüd lõpuks valmis Skrillexi MacBooki tagant juhtmete välja tõmbamiseks ja ühiskonnakriitilise bluusi ja „päris“ muusika uueks valitsemiskorraks.