/nginx/o/2012/08/08/1260664t1h9347.jpg)
Pärast neli aastat kestnud tööd jõudis jahiseadus lõpuks parlamenti. Kurvaks teeb aga tõsiasi, et keskkonnaministeerium ei suutnud saavutada kõiki osapooli rahuldavat kompromissi, mistõttu jäi vigade parandus keskkonnakomisjoni ja riigikogu suure saali teha.
Meediakajastused on jätnud inimestele mulje, et peamisi vaidlusi tekitab küsimus, kas seada esiplaanile maaomaniku või jahimeeste huvid. Ometi tuleks eeskätt lähtuda meie metsades elavate ulukite rikkaliku ja tugeva populatsiooni säilitamise vajadusest.
Meil on veel piisavalt nii väikekiskjaid kui suurkiskjaid, sealhulgas Euroopas haruldast hunti, ilvest ja karu, samuti on meil arvukalt sõralisi. Euroopa Liidu jahinduseksperdid on Eesti hästi korraldatud jahindust korduvalt eeskujuks toonud. Tasub rõhutamist, et Eesti metsades elab Euroopa üks tugevamaid põdrapopulatsioone, mis annab kinnitust heaperemehelikust ja oskuslikust majandamisest.
Briti aadel vs. Šveitsi vabad mägilased
Demagoogid väidavad, et Eesti jahindus on iganenud sotsialistlik pärand ja meil tuleb liikuda Euroopale lähemale. Ent ei ole sellist asja nagu Euroopa ühine jahinduspoliitika, liikmesriigid on oma jahindusregulatsiooni lahendanud väga erinevalt.
Ühendkuningriigis ja Iirimaal sõltub jahindus tõepoolest üksnes maaomanikust, olles juba aastasadu olnud vaid eliidi ajaviide. Sealses ulukimajanduses ei ole mingit riikliku kontrolli ega suunamist.
Samal ajal korraldab ja reguleerib Šveitsis ning mitmes teises riigis jahindust riik, mistõttu pole jahipidamine seal elitaarne tegevus. On ju absurd süüdistada Šveitsi jahindust nõukogudeaegses pärandis.
Maaomanikud ise tülis
Eelnõu sügavam konflikt ei seisne mitte jahimeeste ja maaomanike, vaid hoopis väiketalupidajate ja suurmaaomanike vahel. 10–100 hektarit, mõnel juhul 200–300 hektarit maad omava taluniku huvid kipuvad vastuollu minema tuhandete hektarite kaupa maad omava suurmaaomaniku huvidega.
Eelnõu justkui peaks soosima kõigi maaomanike kaasarääkimist, kuid annab suurele õiguse sõita teistest üle.
Näiteks juhul, kus olemasolevale jahipiirkonnale hakatakse otsima uut kasutajat või maaomanikud soovivad tegutseva jahirentniku välja vahetada, saab otsustamisel aluseks maaomandi suurus. Nii tekivad kergesti olukorrad, kus väikemaaomaniku sõnal ei ole kaalu, ta lükatakse kõrvale ja täitmata jääb õilis eesmärk kaasata jahindusse võimalikult palju maaomanikke.
Kahjude hüvitamise reserv
Pean uue jahiseaduse suurimaks probleemiks ulukikahjustuste peatükki. Ministeerium on loonud ebaõiglase konstruktsiooni, mis paneb kogu vastutuse ulukite põhjustatud kahjustuste kompenseerimisel jahimeeste õlgadele.
Loom ei ole rumal, ta õpib kiiresti kaitsealal puhkama ning põllukultuuridel ja majandusmetsades söömas käima. Eesti territooriumist on kaitse all aga tervelt 18 protsenti. Jahimehed ei saa siin täit vastutust kanda. Mõistliku alternatiivina tasuks kaaluda uluksõraliste tekitatud kahjude hüvitamise reservi loomist.
Eesti on võtnud Euroopa Liidu ees kohustuse hoida suurkiskjate arvukus kindlates piirides. Hundi asurkonna suuruseks on meil 15–30 pesakonda ehk 150–250 looma, ilveseid on 600–780 ja karusid umbes 600 isendit. Kõik need kiskjad vajavad eluspüsimiseks sõralisi, oma toidubaasi.
Selget pead!
Eestis on 324 jahipiirkonda, kus valdavalt on maaomanikud jahimeestega heades suhetes. Tõsiseid konflikte võib esineda kümnendikus jahipiirkondadest, kus eestlaslik kadedus, kasuahnus või rumalus on kohalikud maaomanikud ja jahimehed lepitamatult tülli ajanud.
Uue seaduse eesmärk peaks olema ju konfliktide minimaliseerimine ja mitte nende juurde tekitamine.
Alanud jahikultuuri aastal on põhjust eeldada igalt jahimehelt härrasmehelikku käitumist ja seadusloojatelt selget pead. Ikka selleks, et eestlaste rolliks ei jääks tulevikus jõukatele välismaa jahihärradele erametsas suure kisa saatel loomi ette ajada.