Marianne Mikko: Kas on kerge olla noor?

Marianne Mikko.

FOTO: PP

Läti varalahkunud dokumentalisti Juris Podnieksi glasnosti ajal tehtud filmi ”Kas on kerge olla noor?“ pealkiri on praegu sama intrigeeriv ja aktuaalne nagu veerandsada aastat tagasi. Tõsi, aeg oli teine ja pinged olid teised, aga nii nagu oli siis, on nüüdki noor olla päris keeruline.

Kui on tööd, on leiba

Sovetiaegsele noorele näis Vene riigi piir suletud või siis õige pisut avatud Bulgaariasse ja Tšehhoslovakkiasse. Jugoslaaviasse pääsemine oli peaaegu nagu turismituusik ”kapriiki“. Nüüdsele eesti noorele on mõistagi sõit naaberriiki Soome läbitud etapp. Läti seevastu võib olla hoopis huvitavam. Pole juhtunud kuulma, et klassiekskursioonid toimuksid Riiga või Vilniusse nagu 70ndatel Pärnu I keskkoolis.

Nii noorele kui vanale on ülitähtis isikliku raha olemasolu. Oma ajutegevuse või kätega välja teenitud töötasu. Kui on tööd, siis on leiba ja võidki, mida leivale peale määrida.

Kohtumistel õppivate noortega panen tähele, et meie noored on hoopis tõsisemalt mures oma tööelu pärast, kui mäletan oma põlvkonda olevat. Gümnaasiumi lõpuklasside õpilased peavad väga oluliseks oma erialavalikut tulevikus. On palju loota, et 18aastane näeks ette Eesti või Euroopa tööturu olukorda 5–10 aasta pärast. Noori valede otsuste tegemises süüdistada on kohatu, küll peab riik hoolitsema selle eest, et noorte tööpuudus püsiks väike.

Viimastel nädalatel on meedias palju kirjutatud noorte tööhõivest. Mind teeb murelikuks inimeste teatud parastav suhtumine, et tänapäeva noored on eluvõõrad, ei oska tööd tehagi, aga nõuavad suurt palka ja mis nad siis õpivad mingit filosoofiat.

Teisalt kasutavad koalitsioonipoliitikud numbrimaagiat, et paar aastat tagasi oli noorte tööpuudus üle 40 protsendi, kuid nüüd on see poole väiksem. Probleemi nagu polekski?

Paraku on nii Euroopa kui Eesti jaoks tegu tõsise probleemiga. Peaministripartei põhitrump, statistika, jutustab ju sellest, et iga viies eesti noor on töötu. Kas seda on vähe või palju? Kui seda võrrelda Hispaania noorte 50protsendilise tööpuudusega, siis oleks meie noored ju lausa ”või sees“. Väidan, et tegelikult pole see nii.

Euroopa Komisjon pakkus noortegarantii kui lahenduse noorte tööpuudusele välja möödunud aasta detsembris. Algatus tuli sotsiaaldemokraatidelt. Aga tähtis pole, kellele kuulub hea idee esmaõigus, vaid et see tööle hakkaks.

Noortegarantii siht on tagada, et alla 25aastased noored saaksid hiljemalt nelja kuu möödudes pärast töötuks jäämist või formaalharidusest lahkumist täisväärtusliku töö- või koolituspakkumise või võimaluse oma haridusteed jätkata. Tuletan meelde, et tööhõive tõstmine, sealhulgas noorte hulgas, on üks Eesti prioriteete ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamisel aastatel 2014–2020.

Et töötu ei muutuks tõrjutuks

Nagu märgitud, on Eesti seis selline, et oleme Euroopa Liidus n-ö Harju keskmine. Meie noorte tööpuudus on enam-vähem samasugune kui Soomes või Rootsis. Kui Põhjala riik Soome teeb kõik, et iga nende noor tunneks, et ta on tähtis ja temast hoolitakse, peaks sedasama soovima Eestigi. Soome arvab, et noorte tööpuuduse tähelepanuta jätmine maksab mitte ainult kurjasti, vaid kallilt kätte.

Meie põhjanaabrid peavad nooreks kuni 30aastast, Euroopas mõistetakse noore all üldiselt 15–24aastast inimest. Soome põhjendab kõrgemat piiri sellega, et paljud tudengid ei lõpeta kõrgkooli enne 25. eluaastat. Et toetada võimalikult paljusid noori, peavad soomlased mõistlikuks noortepoliitika kohandamist kuni 30. eluaastani. Eesti peaks Euroopas toetama Soome ideed.

Omaette teema on, et töötu ei muutuks tõrjutuks. Erilise tähelepanu alla võetakse noortegarantiiga nn neet’id. Neet-noorteks peetakse noori, kes ei õpi ega tööta (not in employment, education or training – ingl k). Eestis on neet’e Viljandi linna jagu ehk 2011. aasta seisuga 21 240. Murettekitav on tõik, et vaid kolmandik kõigist neist alla 25aastastest noortest on pöördunud töötukassa poole.

Seega peaks valitsus kiiremas korras hakkama tegelema nende tuhandete ja tuhandete noortega, kes on töötukassa käeulatusest väljas.

Kui arutasime noortegarantii soovitusi riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) istungil, pakkusin välja, et sotsiaalminister Taavi Rõivas võtaks ette tööreisi Helsingisse, õppimaks tundma Soome samme noorte tööhõive vallas.

Iirimaa kui ELi eesistuja tahab, et liikmesriikide töö- ja sotsiaalministrid võtaksid noortegarantii soovitused vastu 28. veebruari nõukogu istungil.

Tagasi üles