Villu Känd: Eesti eesmärgid ELi järgmises eelarveperioodis saavutatud

Villu Känd. Foto: PP

Eelmise nädala teisel poolel istusid Brüsselis koos Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid, et leppida kokku Euroopa Liidu järgmises eelarveraamistikus aastateks 2014–2020.

Triljon eurot

Mis siis õigupoolest kaalukausil oli? Vaidluste keskmes oli eelarve kogumaht. Oli riike – need, kes panustavad eelarvesse enam, kui sellest tagasi saavad –, kes nõudsid esialgselt kavandatud kulukohustuste drastilist vähendamist.

Nende seisukoht lähtus loogikast, mille kohaselt ei tohiks olukorras, kui kärped ja kokkuhoiumeetmed saanud normiks, tõsta Euroopa Liidu kulutusi.

Sellele seisukohale vastandus arusaam, et Euroopa Liidu tõhusaks toimimiseks, majanduskasvu hoogustamiseks, töökohtade loomiseks ja elatustaseme tõstmiseks eelkõige vaesemates riikides peab olema piisavalt raha. Seda seisukohta jagas Eestigi.

Kompromissi tulemusel kinnitatud eelarve maht on küll väiksem kui eelmisel perioodil, kuid ometi astronoomiliselt suur, 960 miljardit eurot.

Faktid kõnelevad iseenda eest. Eesti saab uuel eelarveperioodil Euroopa Liidult pea 907 miljonit eurot rohkem kui aastatel 2007–2013, kokku ligi 5,9 miljardit eurot. Arvestades, et meie panus Euroopa Liidu eelarvesse on 1,4 miljardit eurot, on Eesti liikmesriikide seas inimese kohta kolme suurima netokasusaaja hulgas.

Samal ajal tuleb rõhutada, et läbirääkimisi ei peetud üksnes suurema rahanumbri nimel. Olulisem on, kuhu see raha suunatakse.

Eelarve mõte on ju ikkagi konkreetsete valdkondade toetamine ja arendamine, vaesemate riikide aitamine paremale järjele, töökohtade loomine jne.

Näiteks Eestis on seni Euroopa Liidu raha enim kulutatud joogivee kvaliteedi parandamisele ja reovee puhastussüsteemide ehitamisele.

 Järgnevad transpordiprojektid alates tee-ehitusest ja lõpetades Tallinna lennujaama renoveerimisega. Suured summad on läinud haiglate ja koolide nüüdisajastamisele.

Eesti eelistused

Eestil olid eelarveläbirääkimistel oma selged prioriteedid. Üks Eesti, samuti Läti ja Leedu huvidest on olnud põllumajandustoetuste suurenemine. Põllumehed mujal Euroopa Liidus saavad märksa rohkem otsetoetusi kui nende kolleegid Balti riikides. Kui põllumajandustoetused erinevad riigiti kordades, siis mis ausast konkurentsist saab rääkida?

Ülemkogul saavutatud kokkuleppega astuti suur samm edasi võrdse kohtlemise poole. Euroopa Liidu otsetoetuste kogusumma Eestile suureneb kaks korda ja toetus ühe hektari kohta küündib 2020. aasta lõpuks 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. See tähendab meie põllumeestele aastast 2020 toetust arvestuslikult 196 eurot hektarilt (praegu on toetus 143 eurot hektarilt).

Samuti suutis Eesti ära hoida esialgu planeeritud ajutise toetustasemete languse 2013. aasta tasemest allapoole, mis oli õhus seetõttu, et riigi lisatoetus pole enam lubatud. Kompensatsioon võimaldati maaeluvahendite arvelt.

Võiduks saab pidada erandit, mille Balti riigid saavutasid ühtekuuluvuspoliitika rahastamises.

Ühtekuuluvuspoliitika summade lagi on seotud riigi majanduskasvu näitajatega.

Eesti oli vastu ettepanekule seada ühtekuuluvuspoliitika vahendite puhul kõigile liikmesriikidele ühtne piirmäär sisemajanduse kogutoodangust, kuna Balti riikide majandus elas arvutamise aluseks võetud kriisiperioodil üle suure majanduslanguse.

Meie argumente võeti arvesse ja Eesti koos teiste Balti riikide ja Ungariga saab enda ühtekuuluvuspoliitika toetuste üldsumma arvutada üldisest kõrgema piirmäära alusel.

Eesti võitis sellest erandist 350 miljonit eurot lisaraha.

Väga oluline saavutus on seegi, et uue eelarvega loodi eeldus Eesti paremaks ühendamiseks ülejäänud Euroopaga.

Eesti esmane huvi selles valdkonnas on palju räägitud Rail Baltic, ambitsioonikas kiirraudteeprojekt, mis võimaldaks inimestel kiirelt ja mugavalt Põhja-Euroopast Lääne-Euroopasse reisida.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Eesti sai üldiselt kõik, mida soovis ja mis eelarve vähendamise tingimustes reaalne saada oli. Põhjus ei peitu kindlasti üksnes osavas läbirääkimisoskuses, vaid meie riigi heas maines.

Eestit on kriisi ajal tihti eeskujuks seatud kui riiki, kes teab, milline on jätkusuutlik rahanduspoliitika, ja kes kasutab raha eesmärgipäraselt. Tulgu see siis Eesti enda või Euroopa Liidu eelarvest.