Pärnu neiu leidis Londonis oma kutsumuse

Eluga multikultuurses Londonis on pärnakas Janeli Normet nüüdseks harjunud. “Just mõni päev tagasi arutasin oma inglannast sõbrannaga, kui palju on Londonisse kolimine mind muutnud ja õpetanud,” räägib neiu. Pilt on üles võetud kursusekaaslase sünnipäeval peetud kostüümipeo eel. Foto: Erakogu

Sütevaka humanitaargümnaasiumi vilistlane Janeli Normet (20) õpib möödunud sügisest Suurbritannias London Metropolitani ülikoolis muusikatööstuse ja sündmuste/kontsertide organiseerimise erialal.

Et kevad koputab uksele ja aeg edasiõppimise plaanide seadmiseks küps, tasub koolilõpetajail Janeli eeskujul kaaluda kodumaiste koolide kõrval välismaa omi.

Maailmalinnas haridustee jätkamine on küll kulukas, ent mitte ilmvõimatu, nagu kinnitab mullu Sütevaka humanitaarklassi lõpetanud Pärnu neiu kogemus.

Maad kuulata ja võimalusi otsida võiks igal juhul.

Janeli abituuriumiaastal tutvustas Sütevaka noortele piiritaguseid õppimisvõimalusi firma Bellnor. Tegemist on ettevõttega, mis abistab õpilasi välismaa ülikoolidesse kandideerimisel.

Ühes Bellnori esindajaga tutvustas sütevakalastele oma kooli, University College Birminghami (UCB), inglane Martin, kelle briti huumoriga vürtsitatud mõnusat juttu auditoorium kui üks suur kõrv kuulatas.

Inglismaa, siit ma tulen

“Istusin kohtumisel esireas koos oma parima sõbrannaga ja kuulasime UCB õppekavade tutvustusi. Niipea kui ekraanile ilmus sündmuste/kontsertide korraldamise (events management) eriala kirjeldus, pigistas sõbranna mu kätt ja ütles: „Janeli, see on sinu ala, pead kandideerima!“ Tundsin ise täpselt sama, mingisugune klõps käis mu peas ära,” meenutab Janeli, kes trehvas Martinit uuesti mõni kuu hiljem noorte infomessil „Teeviit“.

Teise kohtumise ajaks oli pärnakas juba kindel, et soovib UCBsse events management’i erialale kandideerida.

Andis oma andmed asjaajamiseks Bellnori ja kui järg jõudis sisseastumiseni, sõlmis Janeli firmaga lepingu.

“Ühel päeval sain neilt e-kirja, et varuvariandina võiksin proovida veel nelja Inglismaa ülikooli. Olin nõus ja kandideerisin peale UCB Bournemouthi ülikooli, Londoni Metropolitani veel kahte, mille nimesid ma ei mäleta. Ma isegi ei mõelnud enam teiste koolide peale, olin kindel, et UCB on mu valik,” tunnistab pärnakas.

Seda enam, et London elu- ja õppepaigana oli esiotsa välistatud. Metropol tundus liiga kallis ja suur ning kuna Janeli polnud kunagi varem kodust eemal elanud, arvas ta, et gümnaasiumipingist otsejoones Londonisse söösta oleks liialt kõrge hüpe.

Saanud kõiki viide kooli sisse, tutvus Janeli interneti kaudu pakutavate õppekavade ja erialadega, kuni Londoni Metropolitani ülikooli kodulehel jäi silm pidama muusikatööstuse ja sündmuste/kontsertide organiseerimise erialal (music industry and events management).

See oli äratundmishetk, mis pani südame kiiremini põksuma!

Vahetus viimasel hetkel

Janeli kirjutas Bellnorile ja päris, mis õppesse ta Londoni Metropolitani vastu võeti.

Selgus, et sündmuste/kontsertide organiseerimise ja avalike suhete omale (events management and public relations).

Seepeale avaldas neiu Bellnori vahendusel soovi vahetada avalike suhete osa stuudiumist muusikatööstuse vastu.

“Nad lubasid uurida, kuid hoiatasid lootusi üles kruvimast. Sisimas olin aga juba otsustanud, et kui saan eriala vahetada, lähen kindlalt Londonisse. Mõni aeg hiljem sain e-kirja, mis lubas mul seda teha, ja liisk oli langenud – London, siit ma tulen!” jutustab Janeli.

Oma osa just selle eriala eelistamisel mängis pärnaka sügav muusikaarmastus. Janeli pole ühe kindla muusikažanri fänn, vaid avatud kõigele.

Neiu perekonnanimele – Normet – mõeldes ei tule tema kutsumus muidugi üllatusena.

On ju Janeli vanaisa lavastaja Ingo Normet, onu Mart Normeti juhtida on aga Eesti Televisiooni meelelahutussaated.

Teadlikult suguseltsi jälgedes piiga siiski ei astu.

“Olen alati olnud isepäine ja paljud minu otsused on tehtud hetkeemotsiooni ajel. Nii vanaisa kui onu on väga toetavad ja annavad head nõu, kuid minu valik oli ainult minu enese otsus. Et Normetid kipuvad meelelahutusaladele kalduma, on meil ilmselt lihtsalt veres,” leiab Janeli.

Ülikoolist

Londoni Metropolitani ülikool, mis oma erialade valikuga võtab silme eest kirjuks, on koondunud kahte linnakusse. Eestlanna õpib ja elab põhjapoolses linnakus.

Esimese kursuse õpingud mööduvad sissejuhatavate ainete tähe all. Nii täidavad Janeli tunniplaani loengud ja seminarid sellest, kuidas sündmusi organiseerida, kuidas toimib muusikatööstus ja mida kujutavad endast digitaalsed platvormid. Õppekavva kuuluvad majandusõpe ja raamatupidamine.

Poolteisetunnised loengud ja seminarid toimuvad neljal päeval nädalas.

Rõhk on iseseisval õppimisel, millega eestlanna Sütevaka taustast hoolimata sellises mahus harjunud ei olnud. Rohkelt peab lugema ja märkmete kõrvalt ise uurimustööd tegema.

Eesti päritolu õpingukaaslasi, kellega stuudium osaliselt või täielikult kattub, on Janelil kaks.

Mis tööd ja kus Janeli pärast kooli tegema hakkab, näitab aeg, ent ühes on neiu veendunud: kontoritöötajat temast ei saa.

“Olen selle jaoks liiga hüperaktiivne,” selgitab ta. “Mul on raskusi isegi loengus paigal istumisega. Mulle meeldib ringi siblida, organiseerida ja askeldada. Ja mis oleks parem kui töötada alal, mida naudid.”

Suurlinna tuled

Elu suurlinnas pole kerge, ent siin elamise ja õppimise kogemust ei vahetaks Janeli millegi vastu. Londonis elamine on kulukas, kuid võimalus maailma metropolis multikultuursust endasse ahmida on iga senti väärt, usub ta.

“Just mõni päev tagasi arutasin oma inglannast sõbrannaga, kui palju on Londonisse kolimine mind muutnud ja õpetanud. Eri rahvusest inimestega koos elamine on suur katsumus, aga see kasvatab ja on teinud minust parema inimese,” mõtiskleb Janeli, kes jagab ühiselamut saja tudengiga.

Rahvaste paabel on pannud kultuurilisi eripärasid märkama ja võõrastega suheldes jututeemasid valima.

Milline Eesti muusika- ja meelelahutuselu kaugelt vaadates näib?

“Päris ausalt?” pärib Janeli vastu. “Londoni muusika- ja meelelahutuselu on võimas. Olen vaimustuses. Selle kõrval, mis siin toimub, on Eesti ikka väga väike.”

Kuid jõudumööda on pärnakas promonud seal meie muusikatki. Ansamblitest Ewert & The Two Dragons ja Sibyl Vane olid ühiselamunaabrid lausa vaimustuses.

Koolivälisel ajal külastab kontserte, jalutab linnas, käib kohvikutes – täpselt nagu Eestiski. Miski pole teistmoodi, ainult võimalusi on rohkem.

Koju, tõsi, nii tihti ei saa, kui tahaks. Lähedastest eemal viibimist peab Janeli kõige raskemaks väljakutseks.

„Harjumatu on olla kodust kaugel, mitte näha oma lähedasi, ja see üksindustunne, mis vahel närima hakkab … Võib öelda, et koduigatsus on kõige jubedam tunne, mida kogenud olen,“ tunnistab ta.

Pere kõrval tunneb neiu puudust eesti keeles suhtlemisest.

„On juhtunud, et hakkan oma inglise sõpradega eesti keeles rääkima, sest unustan ennast, ja see on päris naljakas.“

Kes mõtleb Janeli kombel Inglismaale õppima minekust, ei tohiks end saareriigi elukallidusest heidutada lasta.

Kui huvi tõsine, tasub uurida Inglismaa õppelaenu süsteemi kohta.

Janelit toetab elamisrahaga perekond ja lisasissetulekut annab töö firma Concert Live heaks. See tähendab, et ta müüb kontsertidel plaate. Nii on Janeli muuhulgas Robbie Williamsi kolmel viimasel väljamüüdud Londoni kontserdil helikandjaid pakkunud.

Et tegemist pole igapäevase tööga, otsib neiu püsivamat teenistust.