Pärnu Tralli lasteaia Tupsude sõimerühm tähistas sõbranädalat. Sõpruse ja armastuse mõistet on nii pisikestele lastele väga raske sõnades seletada, kuid lapsed mõistsid, et kui me teineteisele naeratame, üksteist kallistame, paitame ja koos mängime, siis see ongi lasteaia mõistes õpetaja ja laste vaheline sõprus ja armastus. Mina lasteaiaõpetajana igatahes tunnen ja mõtlen nii.
Lapsi peabki armastama ja näitama neile, kui väga me neist hoolime. Olen 29aastane ja nüüdseks lasteaias töötanud seitse aastat. Tean, et ma ei saagi seda tööd teha teisiti kui suure südamega.
Süda on armastuse ja sõpruse sümbol, seepärast kujundasime oma rühmaruumi sel nädalal nii, et seal oleks palju südamekujutisi. Paigutasime lauad südamekujuliselt ja asetasime laudadele punased südamed, mille peale kirjutasime laste nimed, riputasime akna ja uste kohale südameid, kleepisime südameid ja kinnitasime need sõpruse märgiks musitemplitega.
Kuigi teen oma igapäevatööd südamega, pean tunnistama, et sõimerühmas töötamine ei ole väga lihtne. Pean olema väga järjekindel ja kannatlik. Meie rühmas on 16 kuni kolme aasta vanust last, kes tegutsevad väga erinevalt. Lastel puudub veel püsivus ja tavaliselt mängivad nad ühe mänguasjaga vaid paar minutit ja suunduvad seejärel uue tegevuse juurde.
Kõige raskem on esimestel nädalatel, kui laps alles harjub lasteaiaga. Esmalt õpetame lastele, kuidas leida vannitoast üles oma pott ja käterätik, voodi, kapp ja tool. Alguses on lastele kõige raskem tegevus tooli peal istumine ja söömine. Alla kaheaastasel lapsel on väga raske ühe koha peal istuda, kui ümberringi on nii palju uut ja lapsele võõrast ning samal ajal huvipakkuvat. Olen siiski saavutanud oma eesmärgi ja nüüdseks istuvad juba kõik lapsed üheskoos laua taga, kui nad söövad, ja püsti tõuseme siis, kui viimane laps on söömise lõpetanud.
Tänapäeva lapsed tahavad väga palju tähelepanu. Nad tahavad õpetajaga koos mängida, raamatut vaadata, õpetajat kallistada ja sülle pugeda. Kuna rühmas on kokku 16 last, siis kõik korraga sülle ei mahu, kuigi nad tahaksid. Alguses oli laste seas palju solvumist ja pisaraidki, kui kohe õpetajale sülle ei saanud, kuid nüüd oleme saavutanud selle, et laps ootab, millal on tema kord sülle istuda ja õpetajaga juttu ajada, raamatut vaadata või lihtsalt koos olla. Reeglid on sõimelastele väga olulised ja tekitavad neis turvatunde. Meie rühmas kehtivad reeglid kõikidele tupsudele, kaasa arvatud õpetajatele.
Kogemused on näidanud, et mõnikord peab valjemat häält tegema ja isegi riidlema, eriti siis, kui lapsed kipuvad üksteisele haiget tegema, hammustama ja näpistama. Lapsed teavad, et selline käitumine mind ei rõõmusta, kuid kuna nad on veel väikesed ja sõnadega suhelda ei oska, tuleb lastel aeg-ajalt omavahelist tülitsemist ette. Siis pean õpetajana olukorda sekkuma ja lapsele mõista andma, et selline käitumine oli vale. Selleks et laps oma tegu mõistma hakkaks, palun tal paar minutit oma tooli peal istuda ja rahuneda. Seejärel selgitan lapsele, mida ta valesti tegi. Tülid saavad meil alati kiiresti lahendatud ja leppimised lõpevad suure ja sõbraliku kallistusega.
Samal ajal ei meeldi mulle liigne rangus. Õpetajana leian, et sellises rühmas, kus on liiga range kord, ei tunne lapsed end vabalt ja nad pole õnnelikud. Kõige tähtsam on minu meelest ikkagi õpetajast tulev soojus, mida lastesse edasi kanda.
Armastan väga oma tööd. Lasteaias töötades ei teki kunagi sellist olukorda, et kõik päevad on ühesugused. Mõnikord küsib mõni lapsevanem minult, kuidas ma suudan ja jaksan. Siis olen vastanud, et mulle meeldib lastega koos olla ja nendega mängida. Mulle meeldib väga, kui lapsed mulle hommikul naerusuiselt sülle jooksevad, ja naudin sedagi, et koos lastega igapäevategevusi tehes ja maailma uurides ning avastades on mul endal võimalus näha ja rõõmu tunda pisiasjadest, mis meid ümbritsevad.
Olen väga õnnelik inimene, et minu töö on ühtlasi minu hobi. Püüan anda endast kõik, et minu rühma lastele jääksid lasteaias käimisest meelde parimad mälestused.