Nii rääkis Poola tuntud majanduspoliitik ja -teoreetik Grzegorz W. Kolodko hiljaaegu Madridis, võiks öelda, et seoses Poola esimese Euroopa Liidus olemise viisastaku tulemuste hindamisega. Ta rõhutas esmalt, et euroliidus on Poola majandustase absoluutselt tõusnud, kuid seda mitte suhteliselt, eriti võrdluses vanade liikmesriikidega. Ja ta prognoosis, et nii mõnigi uus liikmesriik ongi määratud jääma rikka euroliidu tagasihoidlikuks ääremaaks.
Kas ei tule tuttav ette? Kui poleks olnud vähemalt kahetsusväärseid nuripoliitikaid nagu 2005. aastal suhkruspekulatsiooni tõkestamise nuriseadus, mis tõi rahvale kaela ligi miljardikroonise trahvi, sest oli ikka veel koostatud kolhoosikorralises vassimise vaimus. 2005 ja 2006 algul magati maha võimalus täita küpsele turumajandusele omased Maastrichti kriteeriumid, et 2007 usaldusväärsemale euroalale siirduda. 2008 kevadel kehtestati absurdne ”avansilise tulumaksu seadus“, mis küll hilissügisel enne jõustumist tühistati, kuid sellele vaatamata kahjustas see seik riigi institutsionaalse infrastruktuuri usaldusväärsust.
Välisinvestorid hakkasid kiiruga siinsetes firmades omakapitali kärpima ning investeeringuid Eestist välja suunama, seda muidugi Eestis maksustamata kapitaliga. Ilmselt oli seaduse tagamõte paari aastaga ligi nelja miljardi kantimine riigieelarvest eeskätt hargmaistele pankadele kingituseks dividendimaksude kärbetena.
Vaatamata Eesti sisemajandustegevuse absoluutmahtude tõusule (eriti arvestades, mis olnuks, kui Eesti jäänuks viis aastat tagasi ELi ukse taha), nõrgenes kogu perioodil Eesti üldine majanduspositsioon, võrreldes vanade liikmesriikidega.
Suurenes vahe elaniku kohta toodetud makrotuludes näiteks Soomega, samuti läksime neist ”ette” välisvõlgnevuse poolest, taandasime tugevalt Eesti rahvusvahelist investeerimispositsiooni, rääkimata sellest, et praegu oleme euroliidus kriisi sügavuse ja vist kestuse poolest kindlalt ”esirühmas”.
Ilmselt viimased kriisist väljumise järjekorraski, sest teatavasti on meil selleks valitud protsükliline tee tööturu regulatsioonide ja sisenõudluse kärpimise kaudu. Teisisõnu: töötus suureneb ja seega kärbub makromajanduslik potentsiaal. Seda kõike kiirest eurole üleminekust suurustlemise saatel, mis nii Euroopa Komisjoni kui OECD hinnangul on väga vähe tõenäoline. Uhkustamise saatel, et Eesti majandus väljuvat kriisist esimesena ja tugevamana kui enne.
Jääb siiski loota, et mõtlevad majandusajaloolased mõikavad tosina aasta pärast märkida, et see oli Eestile makromajanduslikult kuldne aeg. Edukas oli riigi majandussiirde teine laine – harmoniseerumine tsiviliseeritud, euroopaliku turumajandussüsteemiga ja vene-vandalistlike ärikalike elementide ning mentaliteedi väljasurumine (kremlistidega seotud firmade plahvatusohtlikud ešelonid Toompea jalamilt ja öisest Nõmmest pressiti välja).
Paljud oligarhid, plutokraadid ja partokraadid ning muud võimurid ja peamehed hakkasid aru saama, et efektiivne moodne turumajandus ja finantssüsteem nõuab tugevat demokraatlikku riiklikku reguleerimist ja kontrolli ning majanduse kvaliteetseks reguleerimiseks totaalse partokraatliku-ärikaliku avaliku hämamise ja vassimise talitsemist (näiteks tänavu aprillis manitses president Toomas Hendrik Ilves Eesti Panka prognoosides enesepettusest loobuma).
Kahjuks ei suutnud nad enamikus aru saada end parajasti ümbritseva majandusliku ebavõrdsuse ja töötuse vohamise oodatavatest traagilistest tagajärgedest.
Aga mis ajalooliselt kõige tähtsam: majandus tugevnes ELi toetusel niivõrd, et lõpuks osutus poliitiliselt võimalikuks pronkssõduri paigutamine väärikasse kohta ning isegi Vabadussõja võidusamba karkassi püstitamine.