Ago Anderson: Rõõm on kohutavalt võimas asi, see teeb terveks

Foto: Andres Adamson

Pärnu Endla teatri publik valis tänavu parimaks meesnäitlejaks Ago Andersoni, kes pälvis tähelepanu rollide eest lavastustes „Janu“, „Revident“, „Hingede öö“ ja „Testosteroon“.

Anderson oskab luua laval koomilisi tegelasi, tema arvates et on hea, et publik naerda tahab. “Rõõmus tuju võib nakatada ühe inimese kaudu ahelreaktsioonina veel kuni viit inimest,” lausub ta.

Olete pärnakas, kõnelge, kuidas saite kokku teie ja teater?

Teatrisse kutsusid mind sõbrad, kooliteatrisse, mida juhtis Aare Laanemets. Õppisin Pärnu 2. keskkoolis, sealt läksin edasi õppima Sindi kergetööstustehnikumi ketrajaks. Mul on kolmanda kategooria ketraja paberid. Ka ketruskoolis oli näitering, ühe etendusega astusime üles isegi Odessas.

Näitlemise juures meeldis mulle kõige rohkem seltskond, lavatagune elu, esimesed tutvused Pärnu teatri näitlejatega. See kõik tundus nii tore. Kõige suuremat mõju avaldas mulle Laanemets. Oli selline tugev ja võimas isiksus, kindlameelne ja jõuline. Tema oli autoriteet.

Koolis ei olnud mul eriti autoriteeti. Ma ei tea, kust see on tulnud ja on praegugi: mul suur protestivaim alati sees olnud igasuguste reeglite, ühiskonna ja normide suhtes, mis suruvad inimest raamidesse. Seoses sellega on mul probleeme olnud kooli, vanemate ja ühiskonnaga. Aga teatriühiskonna raamid, süsteem ja eetika vist sobivad mulle.

Olin seotud pungiliikumisega, seda rohkem muusika kaudu. Punkmuusika kriteerium on, et pillimehed ei pea oskama mängida ega lauljad laulda. Punk eirab ühiskonnas valitsevaid vabadust piiravaid hoiakuid, oli lõbus ja sobis. Sellest ajast tekkinud tuttavad on väga meeldivad inimesed, nad on palju loovamad ja lahtisemad kui paljud teised.

Teie vanemad Vilma ja Albert Anderson on Pärnus tuntud kui kehakultuuri propageerijad, neil vist ei õnnestunud teie loomust väänata?

Spordis neil see tõesti ei õnnestunud. Ma olen õudselt laisk, eriti füüsiliselt. Küll mind pandi ujuma, küll maadlustrenni ja kuhu veel, kus ma palehigis ja hambad ristis midagi ei saavutanud ja kuhu ma minna ei tahtnud. Siis tuligi see kooliteater nagu päästerõngas, sain neist vastikutest trennidest ära.

Siiski, sõitsin rattaga ligemale 20 aastat tööle ja tagasi. Nüüd on mul küll teist aastat juba tsikkel – chopper, suurte lenksudega, istud ja podistad nagu tugitoolis. Hea tööl käia. Kui aega on, põrutan kaugemale. Tsikkel oli üks minu neljast unistustusest, kolm neist on juba täitunud. Ahti Puuderselli initsiatiivil tegime loa.

Kuidas õnnestus lavakooli katsed läbida? 1990ndatel oli see kool väga populaarne. Räägitakse igasuguseid lugusid, kuidas keegi pidi mängima hapukapsast või tapeedirulli …

Mul ei läinud koolis hästi, reaalainetest ma jagu ei saanud ja seepärast olid hinded kehvad. Kodused ei uskunud eriti minusse, arvasid, et sobin ehk kraavi kaevama. Töö linakombinaadis tundus küll lõbus, aga õudne … Sõber Erki Veling kooliteatrist kutsus mind julgestuseks lavaka eksamitele kaasa, see oli aastal 1990. Erki seikleb nüüd teispoolsuses. Tema ei saanud sisse, mina sain. Erkil õnnestus see kaks aastat hiljem. Kooliteatrist said lavakasse sel aastal veel Katariina Lauk ja Liisa Aibel. 16. lennu juhendaja oli Ingo Normet.

Rõõm oli suur. Eksamid kestsid neli päeva, tuli küll laulda ja tantsida, meelde on jäänud etüüdid kudev kala ja munema hakkav kana. On keerulisemaid asju kui hapukapsas.

Muide, toitu tuli mängida hiljem, koolis. Ühel semestril ütles Normet, et lavastada on võimalik kõike, isegi telefoni- ja kokaraamatut. Saime ülesandeks lavastada toiduretsepte. See oli väga lõbus ja seda võiks teha suurel lavalgi. Kuidas teha piparkooke? Sai mängitud võid, soola, muid maitseaineid, taina kerkimist ja ahjus küpsemist.

Pärnakana otsustasid pärast lavakooli jätkata koduteatris.

Teatrikooli aeg oli hästi töine, raske ja lõbus - täielik elukool. Sai õpitud nii pahesid kui voorusi. Meid lõpetas 16, teatris töötab neist 14.

Mulle pakuti tööd nukuteatrisse ja Endlasse, kuid Tallinn ei meeldinud mulle. Väsitas. Seal pole suvel õhku, merd, läheb palavaks ja higiseks. See mätsib kuidagi kinni. Mulle meeldib rahulikum elutempo, sõita rattaga, käia paljajalu mere ääres või kodumurul. Pärnusse tulime neljakesi: Tõnno Linnas, Diana Konstantinova, Liisa Aibel ja mina.

Alles olen mina üksi. Liisa läks Rakvere teatrisse, Diana tegi teoks oma elu unistuse, läks stjuardessiks. Tõnno põrutas Ameerikasse ega olegi tahtnud teatrisse tagasi tulla, ta seikleb kusagil maailmas.

Teie filmirollidest meenub kohe rätsepmeister “Tuulepealses maas”, kas lava- ja filmitöö erinevad üksteisest?

Rätsepmeistri kuju oli nii hästi kirjutatud, mina neid loorbereid ei võtaks. Mahlakas kuju. Õpi ainult tekst pähe ja tee. Filmitöö on raskem, sest on sigin-sagin, heli-, valguse- ja kaameramehed sebivad ümber, keskendumisruumi pole. Mõelda tuleb rohkem ja kiiremini. Teatrilaval on vaikne, proþektor paistab näkku ja publikut ei näegi. Rolle on teatris palju, vahel on tunne, et teed ja teed, ja lõpuks oled tühi. Ei oskagi enam midagi uut pakkuda. Seepärast ongi tähtis aeg maha võtta ja patareisid laadida.

Endla “Janus” mängite joodikust peategelase masendavaks. Lavastajad rakendavad teid koomilises võtmes, sest vaataja loodab alati, et ehk saab natuke naerda.

“Janu” prooviperioodil kuulasime loenguid psühhedeeliast ja zen’ist, et mõista tühjust, olekut, millesse inimene võib sattuda. “Ballettmeistris” mängin tuletõrjujat, kes maskeeritakse Vanemuise ballettmeistriks, kes segastel asjaoludel satub vabastama Venemaal hullumajas olevat Eesti presidenti. Oleme kolme kaaslasega maskeerunud rahvatantsuansambliks Sõleke, kes seiklevad küll Moskvas ja Kaasanis, meie teeme tõsiselt, vaadata on naljakas.

See pole paha, et publik tahab naerda. Rõõm on kohutavalt võimas asi, see teeb terveks ja nakatab. Rõõmus tuju võib nakatada ühe inimese kaudu ahelreaktsioonina veel kuni viit inimest. Õpetan oma tütrelegi, et naeratus on sinu elu kõige suurem relv. Naeratus suul ja päike silmades … ja sinu šansid elus tõusevad mitu korda.

Kes on teie lemmiklavastaja, iidolid teatris?

Ma ei saa öelda “iidol”. Ma tänaks mõnda inimest. Andres Noormetsa. Hindan tema inimlikkust ja tarkust. Ta tekitab näitlejas vabaduse tunde, keerab lukust lahti. Tänaksin inspiratsiooni eest Andrus Vaarikut, Ain Lutseppa, Tiit Sukka ja eriti Tõnu Oja.

Millega tegelete vabal ajal?

Lähen mootorrattaga sõitma või kalale või olen perega. Mul on poolteiseaastane tütar Arabella. Minust kasvatatakse kodus nüüd isa.

Teatris on meil oma punt, käime igal aastal mägedes suusatamas, kutsume uusi kaasa, teeme neile sõiduõpetust. Suhtleme kolleegidega päris tihedalt, ei teagi, on see õnn või õnnetus. Mind köidavad mäed. Olen käinud Himaalaja mägedes. Küllap olen mõjutusi saanud isalt, kes hiina meditsiini alal tegija.

Neli aastat tagasi põrutasin Indiasse, tahtsin minna Nepali, kuid sattus olema vihmaperiood ning teed muutusid läbimatuks. Liikusin Põhja-Indiasse moslemite Kashmiri. Sattusin Himaalaja mägedesse. Olin mägedes kolm ööd ja neli päeva. Mägijõgedest püüdsime forelli.

Loodus on nii kaunis ja võimas, et üksikutel inimestel, kes seal elavad, ei tekigi ühtki halba või kurba mõtet. Sinna tuleks saata kohustuslikus korras ravile kõik depressioonihaiged. Teise nädala olin Tiibeti pagulaste juures, nägin dalai-laamat.

Tiibetlased on nagu Himaalaja elanikud: ei hooli rahast. Nad tahavad, et sul oleks hea ja sa ei tekitaks maailma viha juurde oma nõmedate mõtete ja tegudega. Ülejäänud aja seiklesin Indias. Kogesin, et hindule oled sa uskmatuna mitte keegi, naised ei vaata sulle isegi silma ja meestele oled ainult rahakott. Liikuv miljonär.

Kui ütlesin juhtumisi, et olen näitleja, olin nende silmis lausa miljardär. Võtsin õppust ja rääkisin edaspidi, et olen politseinik. Ilmnes, et need inimesed elavad ja magavad tuhandete kaupa tänaval, neil pole mitte midagi ja nad on kohutavalt rõõmsad ja naeratavad. Neil on aega, nad ei hädalda. Võimas.

Kas kitsamad ajad teidki hirmutavad?

Majanduskriis on minu meelest väga tore, see puhastab ja lükkab ühiskonna paika. Tarbimine läkski hulluks, pani inimesed kinni. Minupärast tulgu või naturaalmajandus: üks künnab ära põllu ja kasvatab kartuli, mina loen selle eest unejuttu.

Tean, et Indias on klooster, kus mungad loobuvad vabal tahtel maisest elust ning lasevad end kinni müürida, müüri sees on auk, kus neile ulatatakse kord päevas väheke süüa. Pimedas kongis tegelevad nad päevade ja aastate kaupa mediteerimisega, hoides heade mõtetega maailma tasakaalus ja puhastades ilmaruumi, mida saastab iga meie halb mõte. Soovingi: andke neile vähem tööd ja jätke vahel vihastamata, kui mõni lind teile näiteks autoklaasile situb.

Mul on lemmiklause: kui probleemil on lahendus, ei maksa muretseda; kui lahendust pole, ei maksa üldse muretseda.