iDeal kampaania

Visadus ei vii alati sihile

FOTO: Kaader filmist

Ligikaudu veerand sajandit tagasi läks üks pahaaimamatu New Yorgi võmm oma naise töö juurde kontorihoonesse, mille oli hõivanud kamp terroriste.

Armastava abikaasana ei jäänud mees ootama, kuidas olukord laheneb, vaid asus kiiremas korras tegutsema. Kurikaelte meelehärmiks oli tegemist tõelise visa hingega.

Viis osa hiljem on selle pettumuse ülekandumine publikule lõpuks teoks saamas, sest „Visa hinge“ viimane osa on tõeliselt halb. Mitte ainult sarja enda keskmisest tasemest lähtudes, vaid suisa üleüldiselt.

Peale oma võõrdunud tütre tagasi toomist perekonna rüppe saaga neljandas peatükis siirdub John McClane (Bruce Willis) nüüd Venemaa pealinna Moskvasse, et korrata sama protseduuri oma võõrdunud poja Jackiga (Jai Courtney).

Paraku pole kõik sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Oma järelkasvu pärast mures isa satub sündmuste keerisesse, mida ta eales ette kujutada poleks osanud. See muidugi paika ei pea, sest tegu on legendaarse John McClane’iga, kes on pahalastele pasunasse kütnud juba üle paarikümne aasta, aga see pole ju oluline …

Kui eelmistes osades sattus peategelane igasugustesse õnnetutesse olukordadesse suuremal või vähemal määral juhuse tahtel, siis viiendas filmis läheb ta ise pahandusi otsima, osutudes sealjuures ise parajaks käkikeerajaks.

Kahjuks hüljatakse see süžeeliin üsna linateose alguses ja edasi kulgeb kõik juba ühele märulile omases rütmis.

Samamoodi läheb filmile vürtsi lisama pidanud isa ja poja vahelise vastuseisuga, mis muutub pärast tosina või natuke enama kurikaela üheskoos teise ilma saatmist sõbralikuks nöökamiseks ja tögamiseks.

Asjade sellisest pöördest võib järeldada, et mitte miski ei ühenda üksteisest kaugenenud perekonnaliikmeid paremini kui ühised tapatalgud kusagil Ida-Euroopas. Filmimaailmas võimalik, päris elus kindlasti mitte, mis on linateose kõige suurem probleem.

„Visa hing 5“ ei oma absoluutselt mingit seost reaalsusega. See on nagu koomiks, mille kangelased on veel kõvemad, kui koomiksikangelased seda tegelikult on.

Kindlasti on absurdne oodata Hollywoodi märulilt tõetruudust, kuid midagi peaks filmis ikkagi olema, mis aitaks publikul tegelastele kaasa elada. „Visa hinge“ viiendas osas pole midagi sellist ning isegi muidu igati kaasakiskuvate rollide poolest tuntud Bruce Willis ei vaevu enam linateost läbikukkumisest päästma.

Ja kui peaosatäitja ei hooli, siis miks peaks seda tegema kinokülastaja?

Tagasi üles