Ta hüppab kõrgele ja surub palli korvi. Lauapallidele lausa lendab järele. Tema mängu iseloomustamiseks tekib soov kasutada sõnu “energiline”, “jõuline” ja “halastamatu”. Ta on Kristjan Kangur (26), Eesti üks kuulsamaid ja paremaid korvpallureid, kes õppis 11 aastat Pärnu ühisgümnaasiumis.
Profikorvpalluri elu ei ole meelakkumine. See on pühendumus seitse päeva nädalas. Seetõttu oli Kristjanit väga raske tabada.
“Elan praegu sada protsenti korvpallile, eks tulevikus paistab, kui kauaks korvpalli juurde jään. Väga palju sõltub tervisest,” sõnas kossuäss.
Korvpalluritel ei ole aega puhata, klubihooaja lõppedes on vaid paarinädalane puhkus, enne kui algab ettevalmistus koondisemängudeks. Koondise eest mängib Kangur heameelega ja peab seda au küsimuseks.
Lapsepõlves oli Kristjan poiss nagu iga teine, kes armastas mööda õue joosta ja sportmänge mängida. Kooliajal algasid tõsisemad trennitegemised. Oma sportlaskarjääri alustas ta kergejõustikutrennidega Ando Palginõmme juures, kergejõustikuga tegeles ta kaheksa aastat.
Korvpallini jõudis Kristjan hilja, alles kuueteistkümneaastaselt, kuid tänu suurtele pingutustele on ta jõudnud sinna, kus ta praegu on. “Korvpall tundus mulle natukene põnevam kui võrkpall ja seetõttu läksin korvpallitrenni, kuigi mängin hea meelega suvel rannas võrkpalli,” selgitas Kangur.
Kristjani lemmikõpetaja oli poiste kehalise kasvatuse õpetaja Aare Vanatalu ja meelisõppeaine kehaline kasvatus, kus noor Kristjan sai proovida paljusid spordialasid.
Profikorvpalluri karjääri alustas Kristjan pärast Eesti spordigümnaasiumi lõpetamist Tallinna Kalevis Üllar Kerde juhendamisel. Samasse klubisse jäi loo peategelane kuni 2004. aastani. Pärast seda siirdus ta piiri taha Saksamaale Leverkusenisse, kuhu jäi kaheks hooajaks.
Eestisse tagasi jõudis kossuäss 2006. aastal, kui liitus Tallinna BC Kalev/Cramoga, kus mängib siiani. Enne selle hooaja algust soovis ta küll piiri taha siirduda, kuid pakkumine Itaalia klubilt tuli täpselt pärast seda, kui Kangur oli lepingule Kaleviga allkirja andnud.
“Alati on hea tunda, kui sind on väljaspool Eestit märgatud, aga paraku juhtus seekord nii, et olin juba Kaleviga lepingu allkirjastanud ning taganemisteed ei olnud,” selgitas Kangur.
Esimesena märgatakse Kristjani juures tema pikkust ja lihaselist keha. “Uskumatu!” – see oli sõna, mida kasutas Kalevi endine peatreener serblane Veselin Matic, rääkides korvpalluri füüsilistest võimetest.
Arvatakse, et Kristjan veedab kangisaalis rohkem aega kui meeskonnakaaslased, kuid tegelikkuses ei ole see nii. “Paraku pole mul aega käia jõusaalis, sest pallitrenne on hooajal nii palju. Kuid koos võistkonnaga tehakse vähemalt kord nädalas jõusaalitrenn,” räägib ta.
Mängupäevadel Kristjanil rituaale ei ole: “Püüan võimalikult palju puhata enne mängu ja vahel käime pärast mängu võistkonnakaaslastega söömas,” seletas ta.
Tänapäeva korvpall läheb aina kiiremaks ja jõulisemaks, kuid see sobib Kristjanile. Korvi all toimuvad alati suured võitlused ja Kristjan räägib, et kõige ebameeldivam on hoopi saada ribidesse. Nagu igal spordialal, tuleb korvpallis ette vigastusi. Kõige pikem vigastus on tal ajaliselt olnud kuus kuud, kui ta väänas välja hüppeliigese ja lõhkus kõik sidemed jalas. Väiksemaid vigastusi juhtub tihemini.
Sel hooajal on Kristjani koduklubil uus peatreener Nenad Vucinic, kes tõi kaasa hoopis teistsuguse hingamise, kui oli Matici ajal. Kangur lisas: “Sel aastal on meil komplekteeritud väga hea võistkond nii mängijate oskuste poolest kui selle külje pealt, et kõik on väga sõbralikud ning meeldivad inimesed, kellega saab suhelda vabal ajalgi.”
Sellelt hooajalt ootab kossuäss Eesti meistritiitlit ja seda, et tema meeskond jõuaks võimalikult kaugele nii Balti liigas kui eurosarjas.
Nagu kõik korvpallurid, tahab Kristjan saada varsti Eestist kaugemale mängima. Korra ta seda juba tegi, kuid tuli tagasi kodumaale. Hoolimata sellest tahaks ta taas piiri taha.
“Eks kõik unistavad võimalikult kõrgele jõuda. Ma ei ole enam noor ja kui mul õnnestub mõnda euroliiga võistkonda pääseda, olen oma eesmärgi saavutanud,” märkis Kangur.