Lootus

Lootus. Foto: Martin pastarus

„Aga ..., aga sa võiksid mulle ju öelda, miks sa mind ei taha,” laususin murdunud, pettunud ja kurva häälega, mis mööda tühje koolikoridore kajades kõlas üksikuna. Ta ei vastanud ja ma jätkasin pärast lühikest mõttepausi. „Ons asi minus, välimuses või elustiilis? Olen võimeline muutuma, ma olen. Võin suitsetamise maha jätta, ma pole nüüd juba kolm päeva teinud ja ... Ja kui vaja, ei joo ma enam tilkagi alkoholi, ilma sinu loata mitte. Lihtsalt ütle mulle. Miks sa mind ei taha?”

Mu toon oli kergelt nõudev, sest nagu ikka ja alati peab tõdema, ei ole elu aus ja armastusavaldused, mis paljudes filmides lõpevad positiivse vastukaja ja pika tundelise suudlusega, ei eksisteeri niimoodi päriselt.

Ootasin tema vastust, vaatasin samal ajal, kuidas tüdruk, käed risti end vastu, aknalaua äärt toetas ja minu pilku eirates aknast välja vaatas. Arvatavasti üritas ta parajasti midagi välja mõelda, miks me kokku ei sobi või nii.

Ta hingas häirituna, ta süsimustad juuksed voolasid kui vesi õlgadest natuke allapoole, hallikassinised silmad särasid hajunud päikesevalguse käes ja tema punased huuled lihtsalt tõmbasid mind enda poole. Mul oli suur soov oma huuled tema omade vastu suruda. Olin juba mõnda aega tundnud, kuidas ta on minu jaoks see õige. Seda on raske seletada – inimkeemia kõige lihtsamas mõistes. Aga tema jaoks see ei olnud nii.

„Asi ei ole selles, et su välimus oleks halb, ega selles, et kogu sinu elustiil väljendab üksluisust, lihtsalt iga kord sinu nägu nähes on mul tahtmine sind lüüa. Oled ärritav, ma ei kannata sind!” sõnas ta lõpuks, hääl täis vihanooli, mis iga sõnalõpuga kõiki minu rakke tabasid.

Mul hakkas järsku halb, pähe valgus mingi nähtamatu raskus ja kurku tekkis mõrkjas kipitav tunne. Oleksin tahtnud nutta.

„On sul keegi teine, kes sulle meeldib?” suutsin hädavaevu välja öelda. Ta vastas mulle noogutusega. Ma ei osanud rohkem midagi öelda, olin seest äkki tühi või liimist lahti. Oletasin, et ta on oma poissi jäägitult armunud ega vaataks teisi poisse, nagu mina ei vaata teisi tüdrukuid peale tema.

Ta uuris oma käekella närviliselt nagu ennegi meie vestluse ajal. „Kui sul ei ole enam midagi öelda või küsida, siis ma lähen, kiire on,” lausus ta ja pööras end minekule.

Tõstsin oma käe justkui teda haaramaks, jõudsin lausuda vaid „Aga …”, kui alustatud lause lõpetas järsult katkematu ja külm „Ei!”.

Natuke aega hiljem toetasin end vastu seina ja vajusin siis aeglaselt põrandale istukile. Üritasin end koguda, mõeldes selle üle, mida järgmiseks teha. Üks võimalus oli minna poodi, osta õlut, jõuda koju, juua end täis ja langeda oma mulli, kuhu teised inimesed ei pääse. Ja siis veel taskunuga.

Lahtisest aknast kostnud möödasõitva bussi müra äratas mind ja otsustasin just nii teha. Tõusin püsti, vahetasin garderoobis jalanõud ja koolimajast lahkudes panin endale suitsu ette – nii palju siis lubadusest iseendale ...

***

Kui bussist maha tulen, vaatan jälle käekella ja nean oma tüütut klassivenda, kes oli leidnud just täna pärast tunde sobiva aja, et mulle armastust avaldada. Juba ainuüksi selle näo peale mõtlemine ärritab mind, aga jõudsin ilusti bussi peale ja olen enam-vähem õigel ajal linnas, seega ei ole mul vaja enam muretseda. Ja kui ma hakkan mõtlema hoopis oma armastatud poisi peale, tunnen, kuidas rõõm ja rahulolu voolavad üle minu nagu kuum, soojendav vesi. Kõnnin uhkelt mööda rahvast täis tänavat kokkulepitud kohviku ette.

Tunnen ta juba kaugelt ära. Ärevus kasvab minus iga sammuga, mille astun poisile lähemale. Ta ei ole mind märganud, nii et mul on veel võimalus hiilida selja taha ja siis teha armas üllatus.

Olin juba pikemat aega üritanud teda enda poole võita ja nüüdseks olen kindel, et tal on minu vastu tunded. Olen joovastuses, sest just täna olen valmis end talle loovutama.

Järsku näen, kuidas ta end pöörab ja ühel tüdrukul ümbert kinni haarab, nad suudlevad ... Ta suudleb tüdrukut, keda ma pole enne näinud. Küll ainult hetkeks, aga mul on tunne, kuidas terve maailm praguliseks peegliks muutub ja iga kild näitab mulle neid kahte koos. Mul on tahtmine teda lüüa, et ta on mind lollitanud, petnud, eiranud.

Aga keeran end ümber ja jooksen kiiresti kõrvaltänavast alla. Olen enda peale nii vihane, et pisarad voolavad minust sekundiga välja kui vesi purskkaevust ning kõhus keerab söögivahetunni ajal söödud toit end ümber.

Ainus, mille peale suudan mõelda, on jõuda kiiresti koju ja nutta end padja sisse tühjaks.