Ladina e-köök

Maret Maripuu. Foto: PP

Oskar Luts nimetas Ladina köögiks apteeki ja oma apteekriaastaid kokapoisiaastateks tolles köögis. Neid aastaid meenutav mälestusraamat viib meid eelmise sajandi algusesse.

Enam kui sajanditagustes lugudes ei hämmasta mitte see, mis muutunud on (kõik rohud segas pulbritest kohapeal kokku apteeker, tänapäeval tulevad ilusad tabletid tehastest), vaid see, et suhtlusvorm on jäänud samaks. Hädaline jõudku apteeki kas ise või leidku abiline, kes talle rohu ära toob. Sadadesse eurodesse ulatuvaid tehinguid võib teha arvutiga, aga peavalutabletile mine järele kas või hobusega, sest bussid ju sageli enam ei käi.

Apteekide asutamispiirangute teema on viimasel ajal saanud palju leheruumi. Argumente on nii olukorra säilimise poolt kui vastu. Juhiksin tähelepanu aga ühele sotsiaalministeeriumi seaduseelnõule, mis senise vaidluse uude valgusesse seab. Nimelt saaks tulevikus apteegi pidaja lisavõimaluse oma kliendiga suhtlemiseks interneti ehk e-apteegi kaudu.

Muidugi on arusaadav, et ükski rohi ei ravi, kui vaadata tema pilti internetis, see peab haigestunud inimeseni jõudma tableti või pulbrina. Käsimüügiravimiga on lihtne, kuid retseptiravimiga tuleb läbi teha protsess, et arst peab kirjutama välja retsepti, see peab jõudma apteekrini ja rohi peab kuidagi koju saama.

Ahela esimesed lülid on juba elektroonilised. Retsept ei ole enam raskelt loetava käekirjaga täidetud paberitäht ja seda ei pea kusagile viima, sest see kõik toimib digiretseptikeskuse kaudu. Ahela lõpus on olukord veel segane. Apteeker müüb digiretsepti alusel küll rohu, aga ise tuleb kohale minna või saata usaldusväärne isik ravimi järele.

Eesti on üle võtmas Euroopa Liidu direktiivi, mis kehtestab põhimõtte, et ravimit on normaalne osta kaugmüügist ja et selles teenuses tuleb tagada sama kvaliteet, mis on n-ö tavalistes apteekides. Ehk teiste sõnadega: kõik-nagu-praegu-miinus-jalavaev.

Ravimite kaugmüük ehk e-apteek teeb kõikide inimeste elu lihtsamaks, kuid enim võidavad sellest maainimesed. Ajal, kui nii mõnigi maa-apteek on uksed sulgenud, on e-apteek see, mis asemele tuleb. Tõsi, e-apteegis müüdava rohu hinnale lisandub postikulu, kuid see jääb kordades alla transpordikulule, mida nõuaks mõnes maapiirkonnas apteeki sõitmine. Vajaja ainsaks mureks jääb – peale haiguse muidugi – ravimipakk vastu võtta.

Seaduseelnõu ütleb sedagi, et kogu Eesti piires peab ravimid kohale toimetama kolme päeva jooksul ja ühesuguse hinnaga, st olenemata sellest, kas elad Tallinnas või Ruhnus.

E-apteegis ei saa käia kohal ja rohu ostmise kõrvale ei ole võimalik muud juttu ajada, meenutagem näiteks Lutsu kirjeldatud apteegihärra ja Tootsi vahelisi vestlusi. See ei tähenda, et apteekrilt enam nõu küsida ei saa.

Seaduseelnõu näeb ette, et enne ravimi müümist peab apteeker kliendile ravimite asjus nõu andma kas e-kirjaga või telefoni teel. Usun, et tulevased e-apteegi teenusepakkujad mõtlevad selle peale, kuidas nõustamine e-müügi korral teha võimalikult mugavaks. Müüvad ju apteekridki heade rohtude kõrval kõige enam usaldust, mis kliendi ikka ja jälle tagasi toob.