„Kuldsuu“ kõnevõistluse parimad kõned

Johanna Toodu. Foto: Madis Sinivee

Minu Eesti

Johanna Toodu, Sütevaka humanitaargümnaasium, gümnaasiumiastme I koht

Kui keegi minult küsiks, mis on Eesti, vastaksin ilmselt, et tegu on väikese demokraatliku riigiga Läänemere idakaldal. Samas tundub Eesti paljudele selle elanikele kõigest väike, lausa tähtsusetu riik, millest keegi midagi ei tea. Usun, et kui küsida näiteks austraallastelt või hiinlastelt, mis on Eesti, vastaksid paljud neist puudulikult või ei oskakski vastata. Nad ei teaks, kus Eesti asub, millised on siinsed inimesed, milline eluolu. Olen isegi kuulnud, et üks Ameerika Ühendriikide gümnaasiumiõpilane arvas, et Eesti on osa Vene Föderatsioonist ja siin elavad põhjapõdrad.

Miks aga Eestit ei teata? Kas oleme siis tõesti nii silmapaistmatud ja väikesed? Usun, et see on üks põhjusi, miks inimesed tihti Eestist lahkuvad või siis vähemalt mõtlevad selle peale – soovitakse elada kohas, mida teatakse ja mis maailmapildis silma paistab. Pean tunnistama, et olen ka ise mõelnud, kui tore oleks elada näiteks Jaapanis, kuna sealsetes kaunites paradiisilaadsetes aedades jääksid kõik mured kindlasti tagaplaanile ja peale selle teaks iga inimene, kellega esmakordselt kohtun, kohe, kus ma elan. Mul poleks vaja jagada selgitusi, kus Eesti nüüd täpselt asub ja millised on ta naaberriigid.

Ütlesin enne taotluslikult, et OLEN sellisele olukorrale mõelnud. Räägin siia juurde väikese loo: kõndisin paar nädalat tagasi kodu poole. Oli ilus ilm, päike paistis, taevas oli sinine ja lumi mu ümber sätendas. Kõikide puude oksad olid härmas ja lumivalged. Vaatasin kõike seda ja mõtlesin, et kusagil Jaapanis, aastaringselt paradiisi meenutavates aedades ei näe väga paljud inimesed arvatavasti mitte kunagi midagi nii ilusat ja erilist.

Sain aru, et mina ei loobuks iial nii erilistest vaatepiltidest ainult sellepärast, et mu kodumaa maailmas särava teemandina silma paistaks.

Niisiis usungi, et ei tasuks mõelda sellele, kui väike ja tähtsusetu võib Eesti maailmapildis tunduda, kui meie ümber on nii palju ilusat ja erilist, mida lihtsalt õige pilgu ja lahtiste silmadega vaadata tuleb. Sest needsamad vaatepildid teevadki Eestist just minu ja meie Eesti.

Minu Eesti

Hanna Mai Raadik, Vanalinna põhikool, põhikooliastme I koht

Nagu enamik väikesi lapsi joonistasin minagi perepildile enda, vanema õe, ema ja isa. Arusaamine, et elan riigis nimega Eesti, tuli veidi hiljem. Siis joonistasin ka maja ja selle külge lehvima sinimustvalge lipu. Lasteaias vabariigi aastapäeva eel peeti pidusid, kus laulsime armsast kodust, kallist isamaast ja kaunist emakeelest. Algklassides joonistasime mereranda ja seenemetsa. Tundus nii mõnus ja turvaline. Võib-olla selline ongi õnnelik lapsepõlv, mida täiskasvanud hardusega meenutavad?

Olen sündinud Eesti Vabariigis, saanud maitsta iseseisva riigi täieõigusliku kodaniku tunnet. Olen aru saanud, et meie väike riik on alles nooruke, ja nagu olen kuulnud öeldavat – õhuke. Kui nüüd võrrelda meie vabariiki õhukese jääga, siis on eriti viimasel ajal ilmsiks tulnud päris mitmeid kohti, kuhu panna ohumärk. Kõiki märke ei jõuagi üles lugeda. Mind isiklikult on puudutanud lähedalt õpetajate ja arstide streik. Tundub, et meie haridussüsteem vajab enamat tähelepanu ja meditsiin suuremat rahastamist.

Internetisaitidel on tõdetud, et elame juristide ja ärimeeste Eestis. Aga kas mitte kõigil ei peaks siin hea elada olema? Miks pagevad Eestist just õppimis- ja töötamisealised noored inimesed? Kas just nemad pole need, kelle ülesanne oleks tugevdada ja kindlustada seda õhukest ning habrast riiki? Jälgides meediakanaleid, on pilt selline, et justkui neid tarku ja töökaid käsi ei vajatakski. Kas see on minu Eesti?

Viimasel ajal mulle tundub, et kodanikuühiskond on hakanud oma sisimas keema tõusnud tundeid välja ütlema ja nende ajel tegutsema. See on minu Eesti! Mõtlevad, tegusad inimesed on jõud, mida vajame! Kampaaniad „Teeme ära“, „Sööme ära“ vajavad hädasti võimsamaid suuri vendi ja õdesid, et nende idee ja mõte murraks iga poliitiku ajukäärdu! Sest tegelikult tahame elada paigas, kus on turvaline.

Võib-olla väljastpoolt paistabki Eesti vahva, toimeka riigina, kus kõik toimib eesrindlikult: e-valitsus, e-valimised, e-kool, kus meilita pole sind olemas.

Ka Tiina Intelmann, kes on rahvusvahelistel ametikohtadel töötanud, tõdeb, et Eestil on väga hästi läinud. Samas mainib ta, et iseseisev Eesti on kallis projekt.

Meile ongi Eesti igas mõttes kallis. Eriti oskame hinnata seda, mille kallal on vaeva nähtud. Kui midagi on õnnestunud, siis soovime seda ka enamasti jäädvustada. Loodan, et nagu täna, nii saavad eesti lapsed edaspidigi joonistada oma pere majja, mida ehib uhkelt trikoloor!

Mis maa see on?

Liisbeth Kirss, Sütevaka humanitaargümnaasium, gümnaasiumiastme II koht

Eestimaa ... mis maa see on? Hea küll, siin ei ole mägesid, metsa on palju nagu soidki ... Pagana külm on ka. Aga jättes kõik selle kõrvale ja vaadates teisi aspekte – kas mulle meeldib siin elada? Kas olen rahul sellega, kus olen või mis on mu võimalused, kas peaksin ka jälgima trendi ja hakkama mõtlema elust välismaa imelistel küngastel, kust ma võib-olla ei naasegi? Ja ausalt öeldes – ega Eesti Vabariik mind vist väga igatseks ka, pole ma ju tema heaks midagi teinud.

Mulle on alati sisendatud, et olen väike alaealine pärnakas, kes midagi niikuinii ei muudaks, vahet pole, mida need noortekogulased ütlevad. Ja nii ma olengi üks eestlane, kes midagi tõsiselt ei võta ja midagi ei tea.

Ma ei tea, kas mulle meeldib siin elada, kui pärast pikka ja väsitavat päeva jõuan koju ning näen, kuidas mu vanemad on endast väljas – jälle, kuna seekord andis kõva löögi elektrihind ja kallid issi ja emme lihtsalt teevad sellist väärt tööd nagu õpetaja töö.

Kas mulle meeldib, kui minu häält ei kuulda, ja kui kuulatakse, on need enamasti vaid noored aktivistid, kelle ainus soov on poliitikute taimelavalt tõusta, et ise kuskil puki taga särada ja teha aina uusi plakateid sellest, kuidas erinevus küll rikastada võib!

Ma ei tea, kui normaalne see on, kui sellise väikse riigi kohta on poliitskandaale igale aastaajale ja peaministri palk on üle 200 korra kõrgem lapsetoetusest. Keegi ei räägi aust, vaid rahast ja suurest vastutusest, kuigi mõlemast on ju puudus. Antakse kõik, et päästa juba ammu uppunud vrakke, ja hoitakse end tagasi kohtades, kus seda üldse teha ei tohiks – lapsed.

Kas see on tavaline, kui ma lähen nädalavahetusel ostukeskusesse, mu juurde tulevad peened põhikooli prouad ja ütlevad, et ma saan peksa?

Kas mulle meeldib harjuda mõttega, et rahvustel pole enam vahet, sest seestpoolt oleme ju kõik ühesugused, et me kõik kuulume ühte suurde ja üliõnnelikku demokraatiariiki nimega Euroopa Liit ja mingit muistset vabadusvõitlust pole üldsegi olnud. Me oleme iseseisvad, aga samas nagu ei ole ka või? Kas see on normaalne? – NORMAALNE, norm – eestlaste lemmiksõna. Nagu ka „hästi“ – kuidas koolis läks? Hästi. Kuidas eluke veereb? Hästi. Kõik peab olema normaalne ja hästi ja normaalne ja normaalne ja ... erinevused rikastavad. Mis maa see on? No hästi.

Ma ei tea, ma ei tea mitte midagi, aga üht tean kohe täitsa kindlalt – nimelt ma armastan Eestimaad ja eestlasi, ma armastan ka seda külma ja veidi kalki, aga siirast iseloomu ning seda ei saa ega tohikski muuta mitte ükski hinnatõus, palgalangus, kriis, poliitiline skandaal või lihtsalt puhteestlaslik vingumine.

Vabandust ja aitäh.

Minu Eesti

Laura-Retti Laos, Kuninga tänava põhikool, põhikooliastme II koht

Olen Laura-Retti ja räägin teile Eestist läbi oma silmade.

Me kõik kirume vahel, et Eesti majandus on nii halb, nii halb ja et siin elada on kohutav, võib-olla isegi pea võimatu. Märkame, kuidas noored või mitte nii väga noored Soomemaale või Austraaliasse või kuhugi kolmandasse heaoluriiki rändavad. Statistikaameti andmetel on viimase aastaga Eestist lahkunud ligi 11 000 inimest. Enamasti lahkutakse majanduslikel põhjustel, aga ka õppimisvõimaluste pärast.

Mida siis välismaal põhiliselt tehakse? Koristatakse, ehitatakse, korjatakse marju. Põhimõtteliselt tehakse mida iganes, et teenida Eesti mõistes suuremat palka. Kas see tõesti on see, millest need inimesed lapsest saadik on unistanud? Kas tõesti tasub midagi teha puhtalt raha pärast? Ei, see on vale. Aga teiselt poolt – kas ikka on?

Inimesed loovad ju perekonna, paar pisipõnnigi kasvamas. Nad kõik vajavad peale hoole ja armastuse riideid, süüa, mänguasju. Mida suuremaks lapsed saavad, seda suuremad on kulutused. Igaüks tahaks käia mõnes huvialaringis või muusikakoolis, taskurahagi kuluks ära. Ja jumal hoidku selle eest, kui lapsed vanemana tasulised ülikooliõpingud või isegi tasulise gümnaasiumi valivad.

Kummaline küll, aga ka vanemad tahaksid endale midagi lubada: mõne reisi, kontserdipileti, hobiga tegelda või lihtsalt kulutusi tühjale-tähjale teha. Mille eest? Palgapäeval kätte saadud palk on otsas juba paari nädalaga. Teed tööd, näed vaeva, aga kasu pole.

Sellest rahapuudusest läheb õhkkond kodus üha pingelisemaks. Varem tööle, hiljem koju – võtaks ületunnid? Kas need aitavad? Aga lapsed ei näegi ema-isa. Öeldakse, et mis sellest. Töötan mõni aeg ülekoormusega, küll ma kunagi jõuan tegelda ka meeliselukutsega, sellega, mis hinges oma järjekorda ootab. Võib-olla on tõesti välismaale minek ainus lahendus?

Aga teisest küljest – enamik inimesi jääb ju Eestisse. Võib muidugi öelda, et kohalejääjad on vähem võimekad, rumalamad, mugavamad ja otsustusvõimetumad võrreldes äraminejatega. Võimalik, kuid siiski tuleks siiajääjate kaitseks öelda seda, et on olemas ka üks säärane mõiste nagu kodumaa-armastus. Isamaale antakse palju andeks. Inglastel on isegi üks hea ütlus, mis kõlab umbes nii, et olgu kodus kõik õige või vale, aga see on siiski kodu(maa).

Mina seostan oma tulevikku ainult koos oma Eestimaaga. Ma ei soovi siit mitte kunagi päriselt ära minna eesmärgiga õnne otsida.

Mul on suur, lausa väga suur tahe saada näitlejaks. Muidugi Eestimaal tuntud näitlejaks – selliseks, keda võib üsna tihti näha teatrilaval või miks mitte ka teleekraanil. Ita Ever, Elle Kull, Jüri Järvet, Urmas Kibuspuu (Kips), Märt Avandi või keegi kuues-seitsmes – nemad on saanud meie oma Eestimaal suurepäraselt hakkama.

Muidugi võidakse küsida, kas ma siis tõesti olen nii vähe auahne, et lepin ainult kohaliku kuulsusega. Kas tõesti mind ei huvitagi Hollywood, Oscarid, välklampide sähvatused? Kujutage ette, ei huvita jah. Kui see tuleb, siis see tähendab, et see pidi tulema, aga omaette eesmärk – saada maailmakuulsaks näitlejaks – see ei ole. Mulle meeldiks olla mõnele pisikesele plikatirtsule eeskujuks ja iidoliks ning teada, et keegi tahab saada just selliseks näitlejaks, nagu olen mina.

Väga paljud inimesed, tuttavad, perekond on rääkinud hirmulugusid, kuidas palk on nii väike, hakkama saada on raske ja rolli saada veel raskem. Kuid usun, et kui inimene midagi väga tahab, selle nimel pingutab ja vaeva näeb, jõuab ta soovini. Nii on plaanis ka minul oma unistused ellu viia.

Ma saan hakkama. Kui lähebki raskeks, tuleb endale prioriteedid seada. Minul isiklikult on prioriteediks see, et raha ei ole maailmas kõige tähtsam. Tähtis on teha tööd, mida armastan.

Praegusel hetkel olen ma kindel, et heal juhul näete mind juba mõne aja pärast Eesti teatrite lavadel. Aga kindlasti mitte ei mõista ma hukka neid, keda paeluvad suurlinna tuled, suur maja, hiiglaslik, palju kütust võttev auto ja suured rahasummad.