Seda, et Eesti Vabariik kuulutati välja Pärnus 23. veebruaril 1918. aastal Endla teatri rõdult ja iseseisvusmanifesti luges ette Hugo Kuusner, teab enamik eestlasi. Kes oli Hugo Kuusner inimese ja poliitikuna ning milliseks kujunes tema saatus, seda teavad vähesed.
Hugo Kuusnerit on peetud isegi Endla teatri näitlejaks, kellel olevat lastud etenduse vaheajal manifest ette lugeda. Eesti Vabariigi väljakuulutamist on käsitletud paljudes allikates, ka Pärnu Postimehes. Vaatamata sellele on tagaplaanile jäänud Hugo Kuusneri enda isik ja teda on valgustatud ühekülgselt, mistõttu ei ole iseseisvuse välja kuulutamist Pärnus alati adekvaatselt hinnatud.
Hugo Kuusner iseseisvuse kuulutajana
Lühidalt öeldes oli Kuusner hariduselt jurist, omaaegne Pärnu linna poliitika- ja seltskonnategelane, kes valiti Maapäeva liikmeks. 1918.–1919. aastal oli ta Pärnu linnapea ja hiljem Pärnu Postimehe toimetaja ning lõpuks hakkas tegelema aiandusäriga.
Kuusnerit võib pidada samasuguseks märtriks kui Jüri Vilms ja teised riigimehed, kes olid samuti pinnuks silmas kõigile võimudele: istus kinni tsaariajal, 1918. aastal enamlaste ja sakslaste ajal. Eesti Vabariigi ajal oli ta tõrjutud ja ignoreeritud. Lõpuks nõukogude võimu ajal 14. juunil 1941. aastal arreteeriti Kuusner jälle ja ta suri 23. märtsil 1942. aastal Siberi vangilaagris, olles vaid 54aastane. Tema perekond represseeriti.
Kui Hugo Kuusneri tegevus Eesti Vabariigi väljakuulutamisel Pärnus 23. veebruaril 1918. aastal on paljudele teada, siis vähem teatakse sellest, miks ta pärast iseseisvuse saavutamist varju jäeti.
Enamlased arreteerisid Hugo Kuusneri 18. jaanuaril 1918, kuid tal õnnestus tänu oma abikaasa aktiivsele tegutsemisele vanglast vabaneda. Saanud Tallinnas teada, et Estonia teatrimajas toimub juhtivate poliitikute salakoosolek, kus vaetakse poliitilist olukorda Eestis, läks temagi sellele koosolekule.
Koosolekul otsustati Eesti Vabariik võimuvaakumi tekkimisel sobivas kohas välja kuulutada ja koosolijatele tutvustati äsja koostatud iseseisvusmanifesti. Pärast koosolekut sõitis Kuusner koos abikaasaga rongiga Pärnusse ja jäi haigeks. Järgmisel päeval tuli aga tema poole Maapäeva asjadevalitseja Jaan Soop ja tõi salaja kaasa iseseisvusmanifesti korraldusega organiseerida Pärnus selle väljakuulutamine pidulikus õhkkonnas, nagu see toimuski.
Järgmisel päeval koostasid erakondade ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad linnavalitsuses vastava akti, millega tõendati manifesti ette lugemist ja Eesti Vabariigi väljakuulutamist.
Kui algas Saksa okupatsioon, pidas Hugo Kuusner oma missiooni lõplikult täidetuks sellega, et käis Maapäeva liikmena Saksa okupatsioonivõimule deklareerimas, et Eesti on ennast iseseisvaks vabariigiks kuulutanud. Algul jäi Kuusnerile mulje, et seda aktsepteeritakse, aga juba paari päeva pärast, 6. märtsil 1918 sakslased arreteerisid ta. Kuusner oli 7,5 kuud kinni ja koduarestis.
Kas 21., 23. või 24. veebruar?
Pärast vabadussõda avastas Kuusner, et Eesti Vabariigi väljakuulutamist Pärnus hakatakse järjest rohkem ignoreerima ja moonutama, millega ta ei saanud mitte kuidagi nõus olla. Esimese katse tõe jalule seadmiseks tegi ta avalikult 23. veebruaril 1928. aastal, kui kirjutas Pärnu Postimehes Eesti Vabariigi 10. aastapäevale pühendatud pikema artikli ja jutustas, kuidas iseseisvumise väljakuulutamine aset leidis.
Vabadussõja ajaloo komitee arhiivis on säilinud muidki materjale Kuusneri tegevuse kohta, mida seni pole avalikustatud. Need on tema käsikirjalised mälestused ja korduvad märgukirjad Konstantin Pätsile, kus ta teeb ettepaneku lugeda Eesti Vabariigi aastapäevaks mitte 24. veebruari, vaid 21. veebruari või siis 23. veebruari.
Kuusneri mälestustes ja märgukirjades toodud argumendid on igati tõsiseltvõetavad. Ometigi talle mõistlikku vastust ei antud ja tema pöördumistele ei vastatud.
Miks siis Hugo Kuusner iseseisvuspäeva pidamise 24. veebruaril vaidlustas?
Küsimus oli selles, kuidas ja millise aktiga Eesti Vabariik esimesena välja kuulutati. Kuusner ja teised Pärnu tolleaegsed tegelased kinnitasid, et nad paljundasid selle manifesti, mille Maapäeva asjadevalitseja Jaan Soop 23.veebruaril 1918 salaja Pärnusse tõi, et see oli koostatud 21. veebruaril ja selle lugeski Hugo Kuusner rahvale ette.
Selle manifesti pealkiri oli ”Manifest Eestimaa rahvastele“ ja manifesti tekstis oli lause, et Eesti kuulutatakse ”... tänasest päevast pääle iseseisvaks demokratliseks vabariigiks“ (nii on see sõnastatud algredaktsioonis – J. K.), seega siis loogiliselt võttes alates 21. veebruarist 1918. aastast.
Tallinnas levitati aga iseseisvusmanifesti 24. veebruaril 1918. aastal ja kandis see 24. veebruari kuupäeva. Selleski manifestis kuulutati Eesti iseseisvaks vabariigiks ”tänasest päevast peale“, seega alates 24. veebruarist 1918.
Kui võrrelda mõlema kuupäevaga manifesti tekste, on näha, et hilisemat teksti on keeleliselt redigeeritud: pealkirjale lisatud sõna ”kõigile“ („Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“), parandatud sõnu, kokku- ja lahkukirjutamisi, suurt ja väikest algustähte ning kirjavahemärke).
Kuusner kirjutab, et ta oli seda manifesti näinud Tallinnas Harju tänaval klaasvitriini taha välja panduna ja muuseumis, kusjuures sellele olevat tušiga peale kirjutatud, et see on originaal.
Kuusner esitas küsimuse, kuidas tema oleks saanud 23. veebruaril ette lugeda manifesti, mis on koostatud 24. veebruaril! On arusaadav, et tõsise poliitikuna oli ta solvunud, sest tema tegutses Eesti Maapäeva vanematenõukogu ülesandel, mitte omal initsiatiivil, ja luges ette selle manifesti, mis Maapäeva vanematekogu talle saatis. Pealegi pidi ta selle eest Saksa okupatsiooni ajal üle seitsme kuu vanglas ja koduarestis istuma.
Kompromissitu õiguseotsija
Vabariigi väljakuulutamise küsimuses ei nõustunud Kuusner edaspidigi kompromisse tegema. Ta kirjutas, et 23. veebruari 1928. aastal olid kindral A.Tõnisson ja kolonel A. Rosenberg teinud talle ettepaneku jälle Endla teatri rõdult manifest ette lugeda, millest ta olevat kategooriliselt keeldunud põhjendusega, et ega ta mõni näitleja ole ja seda sündmust ei tohi niimoodi labastada.
1929. aastal ei võtnud Kuusner vastu Kaitseliidu poolt talle määratud III järgu Kotkaristi ega olnud nõus Eesti Kultuurfilmi palvel ennast Endla teatri rõdul filmida või pildistada laskma. Tema mälestustes on tuntav kibestumine sellepärast, et 1933. aastal, kui tal äritegevuses tekkis väike võlg, kirjutati tema varandus kohe üles. Kui tal aga täitus seltskondliku tegevuse 30. aastapäev, ei pandud teda tähele ...
Alates 1936. aastast püüdis Kuusner iga aasta veebruarikuus oma märgukirjadega tagajärjetult õiglust jalule seada. 9. märtsil 1937 andis Konstantin Päts tolleaegsele riigiarhiivi direktorile Gottlieb Neyle korralduse Kuusneri argumente kontrollida ja kujundada nende suhtes seisukoht. Ney oma ettekandes asus 24. veebruari kaitsmisele ja tunnistas selle iseseisvuspäevaks sobivaks. Kuusnerile sellest ilmselt teada ei antud, sest veel 8. veebruaril 1940. aastal saatis ta jälle Pätsile märgukirja. Sellest nähtub, et ta püüdis isiklikult presidendi vastuvõtule pääseda, aga seda teha ei õnnestunud ja seepärast saatis märgukirja postiga.
Märgukirjal on märge, et sekretariaat on selle saanud peaministri käest 21. juunil 1940. aastal ja see saadetakse vabadussõja ajaloo komitee arhiivi. Nagu teame, toimus siis juba riigipööre ja järgmisel aastal Hugo Kuusner ja paljud teised riigitegelased arreteeriti.