Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/19/1583956t1hb4b9.jpg)
Johanna Toodu, Sütevaka humanitaargümnaasium, gümnaasiumiastme I koht
Kui keegi minult küsiks, mis on Eesti, vastaksin ilmselt, et tegu on väikese demokraatliku riigiga Läänemere idakaldal. Samas tundub Eesti paljudele selle elanikele kõigest väike, lausa tähtsusetu riik, millest keegi midagi ei tea. Usun, et kui küsida näiteks austraallastelt või hiinlastelt, mis on Eesti, vastaksid paljud neist puudulikult või ei oskakski vastata. Nad ei teaks, kus Eesti asub, millised on siinsed inimesed, milline eluolu. Olen isegi kuulnud, et üks Ameerika Ühendriikide gümnaasiumiõpilane arvas, et Eesti on osa Vene Föderatsioonist ja siin elavad põhjapõdrad.
Miks aga Eestit ei teata? Kas oleme siis tõesti nii silmapaistmatud ja väikesed? Usun, et see on üks põhjusi, miks inimesed tihti Eestist lahkuvad või siis vähemalt mõtlevad selle peale – soovitakse elada kohas, mida teatakse ja mis maailmapildis silma paistab. Pean tunnistama, et olen ka ise mõelnud, kui tore oleks elada näiteks Jaapanis, kuna sealsetes kaunites paradiisilaadsetes aedades jääksid kõik mured kindlasti tagaplaanile ja peale selle teaks iga inimene, kellega esmakordselt kohtun, kohe, kus ma elan. Mul poleks vaja jagada selgitusi, kus Eesti nüüd täpselt asub ja millised on ta naaberriigid.
Ütlesin enne taotluslikult, et OLEN sellisele olukorrale mõelnud. Räägin siia juurde väikese loo: kõndisin paar nädalat tagasi kodu poole. Oli ilus ilm, päike paistis, taevas oli sinine ja lumi mu ümber sätendas. Kõikide puude oksad olid härmas ja lumivalged. Vaatasin kõike seda ja mõtlesin, et kusagil Jaapanis, aastaringselt paradiisi meenutavates aedades ei näe väga paljud inimesed arvatavasti mitte kunagi midagi nii ilusat ja erilist.
Sain aru, et mina ei loobuks iial nii erilistest vaatepiltidest ainult sellepärast, et mu kodumaa maailmas särava teemandina silma paistaks.
Niisiis usungi, et ei tasuks mõelda sellele, kui väike ja tähtsusetu võib Eesti maailmapildis tunduda, kui meie ümber on nii palju ilusat ja erilist, mida lihtsalt õige pilgu ja lahtiste silmadega vaadata tuleb. Sest needsamad vaatepildid teevadki Eestist just minu ja meie Eesti.