Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/19/1583990t1hf012.jpg)
Liisbeth Kirss, Sütevaka humanitaargümnaasium, gümnaasiumiastme II koht
Eestimaa ... mis maa see on? Hea küll, siin ei ole mägesid, metsa on palju nagu soidki ... Pagana külm on ka. Aga jättes kõik selle kõrvale ja vaadates teisi aspekte – kas mulle meeldib siin elada? Kas olen rahul sellega, kus olen või mis on mu võimalused, kas peaksin ka jälgima trendi ja hakkama mõtlema elust välismaa imelistel küngastel, kust ma võib-olla ei naasegi? Ja ausalt öeldes – ega Eesti Vabariik mind vist väga igatseks ka, pole ma ju tema heaks midagi teinud.
Mulle on alati sisendatud, et olen väike alaealine pärnakas, kes midagi niikuinii ei muudaks, vahet pole, mida need noortekogulased ütlevad. Ja nii ma olengi üks eestlane, kes midagi tõsiselt ei võta ja midagi ei tea.
Ma ei tea, kas mulle meeldib siin elada, kui pärast pikka ja väsitavat päeva jõuan koju ning näen, kuidas mu vanemad on endast väljas – jälle, kuna seekord andis kõva löögi elektrihind ja kallid issi ja emme lihtsalt teevad sellist väärt tööd nagu õpetaja töö.
Kas mulle meeldib, kui minu häält ei kuulda, ja kui kuulatakse, on need enamasti vaid noored aktivistid, kelle ainus soov on poliitikute taimelavalt tõusta, et ise kuskil puki taga särada ja teha aina uusi plakateid sellest, kuidas erinevus küll rikastada võib!
Ma ei tea, kui normaalne see on, kui sellise väikse riigi kohta on poliitskandaale igale aastaajale ja peaministri palk on üle 200 korra kõrgem lapsetoetusest. Keegi ei räägi aust, vaid rahast ja suurest vastutusest, kuigi mõlemast on ju puudus. Antakse kõik, et päästa juba ammu uppunud vrakke, ja hoitakse end tagasi kohtades, kus seda üldse teha ei tohiks – lapsed.
Kas see on tavaline, kui ma lähen nädalavahetusel ostukeskusesse, mu juurde tulevad peened põhikooli prouad ja ütlevad, et ma saan peksa?
Kas mulle meeldib harjuda mõttega, et rahvustel pole enam vahet, sest seestpoolt oleme ju kõik ühesugused, et me kõik kuulume ühte suurde ja üliõnnelikku demokraatiariiki nimega Euroopa Liit ja mingit muistset vabadusvõitlust pole üldsegi olnud. Me oleme iseseisvad, aga samas nagu ei ole ka või? Kas see on normaalne? – NORMAALNE, norm – eestlaste lemmiksõna. Nagu ka „hästi“ – kuidas koolis läks? Hästi. Kuidas eluke veereb? Hästi. Kõik peab olema normaalne ja hästi ja normaalne ja normaalne ja ... erinevused rikastavad. Mis maa see on? No hästi.
Ma ei tea, ma ei tea mitte midagi, aga üht tean kohe täitsa kindlalt – nimelt ma armastan Eestimaad ja eestlasi, ma armastan ka seda külma ja veidi kalki, aga siirast iseloomu ning seda ei saa ega tohikski muuta mitte ükski hinnatõus, palgalangus, kriis, poliitiline skandaal või lihtsalt puhteestlaslik vingumine.
Vabandust ja aitäh.