Aap-Eerik Lai: Minu Eesti

Aap-Eerik Lai.

FOTO: Madis Sinivee

Aap-Eerik Lai, Ühisgümnaasium, eripreemia

"Holokaust, see olla võis veits raske ja pisut tüütu Rwanda genotsiid, kuid millal ükskord nähakse, kui halb on olla eestlane? Küll rõõmuga me kannataks, kui ilm me piinu tunnustaks." Nii laulis Avandi meie „lillelisest“ elust ja ega ta palju mööda pannudki.

Miks peaks keegi, eriti vanuses 15–20, taluma siinset puhteestlaslikku kurba kaaselanikesse suhtumist ja üleüldist tolerantsivaba ühiskonda, kui kõikjal lääne ja põhja pool, kuhu vaatad, paistab piiri tagant heaoluriik või mõni muu laitmatul järjel ühiskond, kus suudetakse meiesugustele kõiketeadjanoortele pakkuda rohkem kõigest kõike kui siin Euroopa äärealadel?

Oscar Wilde defineeris demokraatiat läbi rahva: rahvas peksab rahvast rahva nimel. Pöördudes meie Eesti vanema ja austusväärse kogukonna poole – kas te näete noori kui rahvast valija, arvestatava poliitilise jõu ja demokraatia alustala mõistes? Enamikku noori ei huvita riigiasjad just eriti palju, on ka erandeid, kuid üks tavaline Eesti noor ei hooli, kas keegi Silver meikis oma ülemusi võõra rahaga või kas Tallinnas on tõesti kogu vohava roheluse tõttu oravad välja surnud. Noortel puudub valimisõigus, oskus seda olemasolu puhul kasutada ja huvi olla rahvas selle riiklikus mõttes. Kas sina tead, keda sa valid?

Selle väite peale tõusevad kuskil kindlasti mõned sõrad taeva poole ja edasi liigutakse tagajalgadel, SEST MEIE ÕLUL ON HOMNE EESTI. Aga minu, ehk võin ka julgelt öelda, et meie Eesti ei ole Tallinna kohal kõrguv Stenbocki maja ega Pärnus tururahva vahelt piiluv Kivimägi, vähemalt mitte veel.

Noorsugu on rahvas selle algsemas, puhtamas tähenduses. Meie jaoks on Eesti tume mets ja hallid sood, põikpäine iseloom ja eesti keel. Selles vanuses pulbitseb me sees midagi, mis hiljem ehk kaob ja poliitikaks muutub.

Kivirähk ütles, et eestlus on jonnakus, ja see ongi see, mis meis elab: Eesti hing, uhkus ja väiklus, armastus – nimetagem eestlust kuidas tahes. Muidugi rändame me välja ja avastame võõraid maid, näeme välismaade rahamägesid, rikastume inimestena, kasvame, kuid kui eksootilistest võimalustest teisel pool vett kõrini saab, taipame uuesti, et meie rikkus peitub hoopis me juurtes ja kõik kaugel kogetu tuleb meie Eestile ainult kasuks.

Meis elav jonnakus käsib jääda eesti rahvaks, ehk isegi rohkem kui praegune peaaegu 95aastane Eesti seda on, sest meie õhuruumis on homme eestlust keerulisem hoida kui ennemuiste. Küll jõuame ka meie riigivalitsusse, poliitikasse ja demokraatia alustaladeks, seni aga esindame minu Eesti hinge ja südant, mitte pead.

"Lumesadu"

Valges vertikaalses

lumesajus

katavad helbed

puid

ja musta mulda

mu kohal

kuni puhkan

Eestimaas

Tagasi üles