Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/20/1585666t1h6b4f.jpg)
Karoliina Palango, Ülejõe Gümnaasium, eripreemia
Me kõik näeme oma kodumaad erinevalt. See, kuidas me teda näeme, sõltub suuresti meie vanusest ja ühiskondlikust positsioonist. On loomulik, et inimese vanemaks saamisel muutuvad tema hoiakud ja arusaamad maailma suhtes ja et vaene inimene näeb Eestit veidike teisest vaatenurgast kui see, kes kuulub näiteks keskklassi.
Viimasel ajal on hakatud pöörama erilist tähelepanu noortele ja nendele, kelle majanduslik olukord röövib neilt nii mõnegi võimaluse. Kuna kuulun ka ise nende noorte hulka, kelle elus on kohe-kohe lõppemas üks eluperiood ja tuleb hakata langetama otsuseid, kuhu minna, mida teha, siis räägingi sellest, millisena näen mina tänapäeva Eestit.
Kõige suuremaks ohuks pean põlvkondade järjepidevuse kadumist. Psühholoog ja psühhoanalüütik Endel Talvik on öelnud: „Paraku on Eesti ühiskond palju rohkem kastiühiskond, kui me seda arvame. Me jagame end rühmadesse ja klassidesse rahvuse, ökonoomiliste tasandite ja hariduse järgi."
Tõesti, kui sellele mõtlema hakata, tuleb välja, et nii ta on. Eriti suur lõhestumine on kõigis nendes punktides näha just noortekastis ja see on kaasa toonud kurva tõsiasja: ligi 40 000 noort vanuses 19–29 ei õpi ega tööta. Aga mida nad peaksidki tegema, kui varsti ei mängi kõrghariduski enam mingit rolli hea või üldse mingi töökoha saamisel? Pahatihti eelistavad kõrvalejäänud noored kodus istuda ja elada oma vanemate kulul, kuna nendele pakutava palga eest raske töö tegemine olevat puhas tervise tapmine ja inimeste mõnitamine.
Teiseks valikuvõimaluseks on välismaale tööleminek. Siiani on välisriikides töötavad noored tulnud ikka tagasi oma koju ja kasutanud teenitud raha siin algkapitalina, kuid järjest rohkem mõistetakse, et ainult kodu ja sõprade pärast pole mõtet naasta. Nii luuaksegi pere võõral maal, leitakse uued sõbrad ja jäädakse sinna, kus tööturul konkurentsi ja palgad normaalsed. „Mis teha, ju tuleb siis midagi ohverdada," öeldakse, „aga kodus orjatööd teha või käed rüpes istuda ma ka ei kavatse!"
See nii-öelda noore generatsiooni kadumine saab alguse tõdemusest, et kui juba valitsuse ja riigikogu tasemel valitseb kaos – pidevad skandaalid ja pettused –, siis mis saabki siin paremaks minna. Meile surutakse peale aina rohkem kohustusi, kuid vastu saame nii vähe. Need on põhjused, miks meie, kes me elame 21. sajandil arenenud riigis, oleme sunnitud otsima õnne kuskilt mujalt.
Seepärast on tore teada, et päriselt alla pole siiski antud. Algatatud on rahvaliikumisi ja protestiaktsioone, ehk avab see ka valitsuse silmad ja paneb poliitikuid pingutama, et hoida kodumaal meie rahva tulevik – noored.
Jah, minu Eestis on probleeme küllaga ja see, millest rääkisin, on vaid väike osa. Siiski olen lootusetu optimist ja usun, et aasta pärast, kui on minu aeg sulanduda Eesti ühiskonda, mind seal oodatakse.
Lõpetaksin üleskutsega kõigile, olenemata sellest, mis ühiskonnakasti ta ka ei kuulu: "Eesti – see on meie koduriik. Meil on siin veel nii palju väärtuslikku: oma rahvas ja keel, kaunis loodus, vanad ja ühteliitvad traditsioonid. Hoolitsegem, et ka meie järgnevad põlved saaksid seda tundma õppida ja tahtmise korral siduda rahuliku südamega oma tulevik Eestiga. Selle kõige toimimiseks tuleb aga kindlustada, et just praegune põlvkond jääks Eestisse!"