/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
München on paljudele eestlastele ajaloos olnud millegi poolest märgiline linn. Kuigi tänaseni puudub suurem uurimus, mis aitaks paljude eestlaste mälestuse Baierimaa pealinnaga kokku viia, leiame viiteid sellele ikka ja jälle nii varasemast kui uuemast ajaloost.
Enne Münchenisse tulekut tasuks kindlasti lugeda Eduard Vilde Saksamaa reisikirju, seal leiame meie kirjandusklassiku mõnusat õhkamist, sest temagi soovinuks elada just Münchenis. Loomulikult oli München omal ajal oluline linn meie kunstnikele, kes siin – Pariisi, Düsseldorfi ja Viini kõrval – uut kunsti õppisid.
Münchenis on olnud ja on praegugi, mida saaksime õppida. Kuid Münchenis on veel midagi: siin on just sellele linnale omane eriline õhustik, mis teeb elu kuidagi palju mõnusamaks kui teistes võõramaa linnades. Münchenil on mitu reklaamlauset, kuid üks meeldib mulle väga. See kõlab lihtsalt ja koduselt: ”Ela (ise) ja lase teistel elada.“ Ehk just see idee toobki nii palju uusi inimesi igal aastal Baierimaale ja eriti selle pealinna Münchenisse.
Müncheni idee
Müncheni sünnidaatumiks loetakse aastat 1158, aga kroonikates leiame alles 1214. aastast esimese märke Münchenist kui linnast. 1255–1918 oli München Wittelsbachide suguvõssa kuuluvate valitsejate residentsiks, olid nad siis vürstid, kuurvürstid, korraks isegi suure monarhia keisrid või siis 1806–1918 Baieri kuningad.
Nüüdseks on Münchenis kõik muud transpordiliigid arenenud kiiremini ja vähesed meenutavad fakti, et näiteks 17. sajandil sai Münchenist regulaarselt väljuvatel parvedel reisida Doonaule ja viimast mööda jõuda Viini. Isegi parvesõidu pileti hinnad on teada, sõltuvalt mugavuse soovist oli see 3–6 kuldnat. Sõidu kestus Münchenist Viini olevat sõltuvalt vee seisust Isaris olnud 6–9 päeva.
Kui USA õhuvägi 1943–1944 Müncheni südalinna päris rusudeks pommitas, siis üle 60 aasta töötasid sõja järel näiteks Müncheni residentsi (Wittelsbachide loss(id)) taastamise kallal parimad meistrid ja praeguseks on nad selle ajaloolise uhkuse suuresti sõjaeelses ilus taastanud.
Müncheni ehitust piirab üks vana linnaisade reegel: selles linnas ei tohi ehitada hooneid kõrgemaks jumalaemale pühendatud Frauenkirche tornidest, mis on 99 meetrit kõrged (üks torn pidi 98 meetrit olema). Jumalaema kullatud kuju seisab Marienplatzil uue raekoja ees ja meenutab linna külalistelegi, et tema on selle linna kaitse enda peale võtnud.
München 21. sajandi teisel kümnendil
München on pikemat aega teatud ajaloolise läbimurde ootel. Tasub meenutada, et juba 1901 jõudis München poole miljoni elanikuni ja aastast 1957 on München olnud üle miljoni elanikuga linn. Kuid uut astet, et jõuda 1,5 miljoni elanikuga linnaks, pole toimunud ja kohalikud ei tea, kas nad seda väga soovivadki. Aga nüüd on vist paratamatult aeg käes, sest pidi olema majandusennustus, mille järgi ehk paari aasta pärast võiks Münchenis elada 1,3 miljoni elaniku asemel isegi enam kui 1,5 miljonit elanikku.
Müncheni arengu eksperdid mõtisklevad uute suurte väljakutsete üle ja üheks teemaks on küsimus, kas tasub võtta Baierimaa pealinnale majanduslikku riski, et korraldada siin tulevikus taliolümpiamängud.
1972. aasta suveolümpiamängud ja 1974. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid kindlasti tugevaks arengumootoriks, millele seni toetub selle miljonilinna infrastruktuur. Just olümpiamängudeks sai München nii allmaaraudteemetroo kui S-Bahni ühenduse (toob meid näiteks lennujaamast linna), mis paljude arvates vajaks uuele arenguastmele viimist.
Sakslaste innovatiivsed kiirraudteeühendused võeti vahepeal kasutusele Hiinas Pekingi olümpiamängude infrastruktuuri uuenduse käigus. Saksamaal on need uued ideed jäänud toppama raha ja suurte eesmärkide puudumise tõttu.
München kui õllelinn
Praeguse Müncheni alal tegid õlut esialgu väga edukalt mungad oma kloostrites. Seetõttu kannavad paljud õllesordid mungaordude nime, kes seda või teist õlut sajandeid tagasi pruulima hakkasid.
Õllemajanduse uuele astmele viimisel oli murranguks aasta 1516, kui seadusega hakati nõudma õlle head kvaliteeti, mis tähendas seda, et õlut tohtis teha vaid väga puhtast ja sobivast veest, õlleodrast, humalatest, millele lisatakse muidugi pärmi ja muidki vajalikke väiksemaid lisandeid, mida iga õllepruul just oma õlle märgistamiseks kundede jaoks suure saladuskatte all tarvitab. Aga selle õllelinna kuulsusega on omaette lugu.
Juba 1980ndatel külastas Müncheni „Oktoberfesti“ kahe nädalalaga seitse miljonit külalist ja nn Müncheni Wieselil (aasal) joodi kahe nädalaga viis miljonit liitrit õlut. Olgu öeldud, et läbimüüki aitab kindlasti suurendada asjaolu, et „Oktoberfesti“ ajal on kasutusel kuulsad liitrised Müncheni „Oktoberfesti“ kannud, mida kohalikud kutsuvad Maß (mõõt).
Vanasti olid kasutusel liitrised kivikannud, aga need asendati hiljem liitriste klaaskannudega, sest siis oli lihtsam näha, ega õllevahtu kruusis ehk liialt palju pole.
Tõsise õllesõbra võis kaupmehe katse petta viia sellisesse raevu, et vahel olevat aasal toimunud tõelised õllekannusõjad, kuhu siis Müncheni sõjaväeüksused rahvast rahustama toodi. Kui teise maailmasõja järel oli Münchenis palju USA armee sõjamehi, siis muutusid „Oktoberfesti“ suured kannud üheks ameeriklaste lemmiksuveniiriks, mida Euroopast naastes koju sugulastele imestamiseks toodi.
Müncheni õllejoomise ajaloo uurijad on välja uurinud, et näiteks 1948. aastal kadus „Oktoberfestilt“ sedasi umbes 18 000 kannu ja 1951 vist juba 36 000 traditsioonilist liitrist Müncheni kiviõllekannu, mis suures osas ilmselt lõpuks USAsse jõudsid. Õllemaal Baieris on praegugi oluline küsimus, kui palju võib kannus vahtu olla ja palju peab seal õlut olema. See on teema, mida aktiivselt jälgivad kohalikud ajakirjanikudki. Nii olevat nad ajakirjandusliku eksperimendi korras paljastanud õllemüüja, kes suurel õllepeol, kus õlle müük eriti kiire, osanud 200-liitrisest õllevaadist täita-müüa 250 liitrist õllekannu. Õlle joomine pole kohalikele ainult äri, see on elu ja siin maksavad muudki kui vaid ärireeglid.
Nimi ”Oktoberfest“ olevat kasutusele tulnud Münchenis esmakordselt alles 1819, kui peo (ja tol korral ka hobuste võiduajamise) võttis lõpuks enda kanda ja korraldada Müncheni linn.
Teiseks tasuks teada, et Müncheni õllepruulid naudivad vana seadust, mis lubab igal Müncheni õllepruulil, kes peab kinni 1516. aasta õlleseadusest, omada isiklikku puurkaevu õlle pruulimiseks vee saamiseks ja seega on vabastatud kohustusest osta seda vett Müncheni linnalt.
Aga Müncheni joogivesi tuleb juba vähemalt 150 aastat mööda torustikku Alpidest ja olevat üks puhtamaid suurlinnade kraanivesi. Selle eest on Müncheni elanikud tänulikud professor Max von Pettekoferile, kuulsale hügieeniprofessorile, kes selle õiguse kaaslinlastele välja võitles.
München kui talentide linn
München on paari aastakümne jooksul olnud linn, mis pidevalt võtab aastas vastu umbes 100 000 uut elanikku, mingil põhjusel igal aastal ka lahkub niisama palju elanikke. Münchenit külastab aastas umbes kuus miljonit turisti ja väga võimsaks abiliseks on 1992. aastal valminud uus Müncheni lennujaam.
Praeguses Euroopas vaatavad väga paljud andekad ja haritud inimesed endale uut elukohta valides tööpuuduse näitajat ja see oli 2012 Münchenis ja selle ümbruses vaid veidi üle nelja protsendi, mis teeb selle piirkonna just noortele inimestele väga atraktiivseks. Kuid tuleb tunnistada, et Saksamaal on andekate püüdmisel üldiselt kindel reegel, et neil on kohustus enne omandada saksa keel.
Müncheni vaimseks ja majandust ergutavaks mootoriks on kindlasti kohalikud ülikoolid (kõrgkoolid), mida on kokku 14, aga suurim neist on kunagise Baieri kuninga nime kandev Ludwig-Maximilians-Universität oma 46 432 üliõpilasega aastal 2012. Kokku on Müncheni kõrgkoolides üle 104 000 üliõpilase.
Münchenil on head väljavaated, sest kindlasti tänu sisserändajatele (Saksamaa teistest piirkondadestki) on see üks kõrgema sündimusega piirkond Saksamaal. Veelgi hakkab seda toetama uus seadus, mis loeb lasteaiakoha iga lapse põhiõiguseks (alates kolmandast eluaastast).
Kuid 2013. aasta alguses seisavad Baierimaa elanikud hääletusurnide juures, et otsustada rahvaküsitlusel, kas ülikoolides õppimine jääb siin maksuvabaks või tohivad Baierimaa ülikoolid oma üliõpilastelt õppemaksu küsida.
Järjekorrad hääletuskohtades näitavad, et baierlased võtavad seda tõsiselt ja tahavad oma sõna sekka öelda. Millise tulemusega hääletus lõpeb, ei saa veel öelda, aga kõrvalt vaadates paistab, et Baierimaa tahab endiselt olla noortele ülikoolides õppijatele atraktiivne maa. Kui see nii jätkub, tasuks ehk meilgi Maarjamaal võtta üle münchenlaste lendlause: ela ja lase teistel elada ning ela kindlasti rõõmu tundes.