Siiri Oviir: Euroopa Liidu noorte tööpuudus kui Achilleuse kand

Siiri Oviir. Foto: PP

Viimasel ajal ilmub lehtedes õige palju artikleid noorte tööpuuduse kohta, seda just inimeste lugude kaudu. Teema on ajakohane, kuid tunnistagem: probleem on terav olnud juba pikka aega.

Ligikaudu 20 aastaga on meie noorte töötuse määr kasvanud peaaegu kahekordseks. Kui 1993. aastal oli see näitaja 15–24aastaste seas 11,2 protsenti, siis 2012. aastal 20,2 protsenti ehk pea iga viies noor oli töötu. On olnud praegusest hullemaidki aegu, 2010. aastal oli vastav näitaja koguni 32,9 protsenti.

Üldiselt on noorte töötus töötuse keskmisest näitajast ligi kaks korda kõrgem, seda nii Eestis kui Euroopas laiemalt. Aga see ei saa olla lohutuseks ega õigustuseks probleemiga vähesele või üldse mitte tegelemisele. Eesti-taolisele väikeriigile on noorte pettumus leida kodumaal tööd ja seetõttu nende lahkumine dramaatilisem kui mõnele Euroopa suurriigile.

Haridussüsteem praktilisemaks

Meie noorte töötus on kukkunud ministeeriumide vahele, prioriteetsena ja süsteemselt ei ole sellega riiklikul tasandil tegeldud. Tööandjatel on probleeme noorte kehvade praktiliste oskustega.

Praktiline elu on näidanud, et nii kutse- kui kõrgharidus on liialt koolikeskne ja teoreetilistele teadmistele ei lisandu piisavalt praktiliste oskuste omandamist. Olen veendunud, et meil tuleks taastada praktikad. Ja mitte ainult seda, ette tuleb näha maksusoodustused ettevõtteile, kes noori praktikale võtavad.

Praegune süsteem, kus praktikatasudelt kasseeritakse täisrauaga kõik maksud, ei motiveeri ettevõtjat praktikakohti looma. Enamik ELi liikmesriike motiveerib maksusoodustustega tööandjat ega maksusta praktikatasusid.

Haridusminister Jaak Aaviksoo võib muidugi rusikaga lauale raksatades öelda, et riik ei hakka kunagi noortele töökohti muretsema, kuid ma ei usu, et seda keegi ootakski. Küll on ministri pädevuses algatada reformid, mis tagavad kutse- ja kõrgkoolilõpetajate parema praktilise ettevalmistuse.

Alustuseks võiks ju vaadata tõele näkku ja küsida, kas ei lahku siitmailt ülikoolis arsti eriala lõpetanud noored ehk sellegi pärast, et aastaid on nappinud residentide kohti? Või mida peab tegema ülikoolis kolm aastat õppinud bakalaureusekraadiga ja suuresti vaid baasteadmised omandanud noor?

Magistrikohti kõigile ei jätku, nappide teadmiste ja praktiliste oskusteta ei ole tal suurt võimalust tööturulgi. Kas sellistele tagajärgedele mõtlesid need, kes 3+2 süsteemi juurutasid?

EL tuleb noortele appi

Aga nagu ikka paljudel juhtudel, tuleb appi Euroopa Liit. Kõlab kõrgelt, aga just nii see on. EL on seadnud sihiks oma eelarve toel kindlustada kõigile noortele töö pärast kooli, pakkudes välja noortegarantii.

Noortegarantii näeb ette, et leidmata tööd nelja kuu jooksul pärast kooli lõpetamist või töötuks jäämist, saab noor vastava kava kaudu tööpakkumise või pakkumise osaleda täiendushariduses, väljaõppes või tööpraktikas. Iseenesestmõistetavalt toob sellise süsteemi juurutamine kaasa eelarvekulusid ja just neid aitab EL leevendada.

EL kavatseb sihtotstarbeliselt toetada kvaliteetset tööpraktikat (sh riikidevahelisi praktikavõimalusi), mis peaks parandama noorte tööalast konkurentsivõimet.

Teise meetmena on kavas toetada nn õpipoisiõppe edendamist. Tegemist on ettevõttepõhiste praktikakavadega, mis võimaldavad noortel saada töökogemusi ja praktilisi oskusi nii töölepingu alusel ettevõttes kui omandada teoreetilisi teadmisi, sh haridusasutuste kaudu.

Kolmandana rõhutab EL noorte liikuvuse arendamist, mis tagaks noortele juurdepääsu enamatele töövõimalustele. Meetmete näol on tegemist integreeritud süsteemiga, kus rahvusvaheline praktika ja õpipoisiõpe võimaldavad noorel julgemalt proovida ajutist töötamist teises riigis.

Noortegarantii on pragmaatiline ettevõtmine, sest kokkuvõttes jäävad kulud alla töötuse, mitteaktiivsuse ja tootlikkuse langusega seotud pikaajalistele kuludele.

Noortegarantiis leidub muidugi veel nüansse, kuid oluline on siht vähendada noorte töötust, püüdes leida eri riike vaevavatele põhimõtteliselt ühesugustele probleemidele lahendust.

Võtkem härjal sarvist!

Noortegarantii ja Euroopa Liidu sihtotstarbelised algatused on ilmselt see, miks on Eesti valitsus heaks kiitnud nimetatud algatuse, soovides küll liikmesriikidele suuremat paindlikkust selle rakendamisel.

Millist paindlikkust, on esialgu teadmata. See teeb ehk veidi ettevaatlikuks, eriti arvestades otsustajate senist vähest huvi noorte töötuse leevendamise ja kehtiva maksusüsteemi fetišeerituse osas.

Loodetavasti ei sumbu hea algatus ja selleks eraldatavad summad kabinetivaikusesse, millest noortele tulu ei tõuse, ja mõne aja pärast tuleb taas tõdeda, et noorte töötus on jätkuvalt kõrge.

Pingutatud paipoisi rollis oleme kiired Euroopa algatusi heaks kiitma, kuid millegi põhjapaneva rakendamisel oleme ettevaatlikud.

Härjal haaras kohe sarvist Saksamaa, kes juba 2009. aastal, arutelude algetapis leidis, et meede on tõhus, ja eraldas oma riigis noorte töötuse leevendamiseks noortegarantiile 110 miljonit eurot. Nüüdseks on noorte tööpuudus Saksamaal langenud kaheksale protsendile.