/nginx/o/2013/02/21/1589628t1hfcc4.jpg)
Maailmas on käputäis artiste, kelle helikeel on piisavalt eristatav, et saaksime rääkida neile täiesti omasest kõlast, mida raadiost kuuldes oleks mõeldamatu mõne teise laulja või kollektiivi loominguga segi ajada.
Nick Cave ja the Bad Seeds, „Push the Sky Away”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nick Cave koos bändiga The Bad Seeds kuulub kindlasti samasse muusikalisse pudrupotti, kuhu võiks poetada näiteks Bruce Springsteeni ja David Bowie.
Austraalia alternatiivrokkarite ahjusoe „Push the Sky Away“ on samm tagasi (või ehk hoopis edasi?) nende viimasest, veidi agressiivsemast albumist, katse hakkama saada „pahade seemnete“ asutajaliikme Mick Harvey lahkumisega bändist neli aastat tagasi.
„Push the Sky Away“ annab märku Nick Cave’i võimest pugeda muusikalise ja emotsionaalse kameeleonina inimeste naha alla, rebida välja nende katkiolek ja õlitamata tunded ning eksponeerida neid kuulajatele.
Kollektiivi värske plaadi kaas, millel Cave halastamatult avab ust pimestavasse päevavalgusesse oma alasti elukaaslase ees nende ühises magamistoas, sümboliseerib selgelt albumi kontseptsiooni. Cave’i ja tema „pahade seemnete“ uus album tirib timukaliku, ent vältimatuna tunduva julmusega päikese kätte selle, mis tavaliselt meie alateadvuse, moraalikoodeksi või uhkuse kilbi varju jääb.
Albumi avalugu „We No Who U R“ on üllatavalt õrn ja melanhoolne, süstides kuulaja veenidesse uinutit ja valmistades ette ülejäänud plaadi laisaks voolavaks tabavuseks.
“Jubilee Street” on kõrvukurdistavalt ilus oma vaikselt kiiremaks rulluvas tempos. Melanhoolsest kitarrisõrmitsemisest kasvab välja sümfooniaorkester, paarist vaikusesse lausutud sõnast üks katki pommitatud elusaatus.
Katkistest inimhingedest jutustavad Cave’i teisedki lood. Sünge ja müstiline „Higgs Boson Blues“ on inspiratsiooni ammutanud lõunaosariikide gootikast ja maalib pildi võikast palavusest ja kollastest nahkkingadest. Pala viimasest veerandist liituv taustakoor lisab dramaatilist hingestatust.
Albumi lõpuakordid nimiloos „Push the Sky Away“ seovad plaati saatva müstika pühalikus leinamarsis kokku. Nick Cave avaldab austust rock’n’roll’ile, mis tema hingestatuses saab täiesti omalaadseks religiooniks, millekski, mis paistab sõnnikukuulikesi mäest üles veeretavatele inimestele teed näidates ereda tähena.