Karri Tiigisoon: 47 000 pärnakat aastaks 2025?

Karri Tiigisoon. Foto: PP

Pärnu arengukavas on seatud eesmärgiks Pärnu rahvaarvu kasv 47 000 inimeseni aastaks 2025. Kui võtta rahvaarvuks viimase rahvaloenduse andmed ehk ümardatult 40 000, siis peaks igal aastal Pärnu elanike arv suurenema ligi 600 inimese võrra. Paraku on fakt, et arengueesmärk ja tegelikkus rebenevad üksteisest aina kaugemale. Küsimus pole selles, miks on arengukavas selline arv, vaid mida teha, et lõpeks arengueesmärgile vastupidine liikumine. Et see pole vaid Pärnu probleem, on üldteada.

Enne majanduskasv, siis …

Eesti Vabariigi põhiseaduses on järgmised read ”Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, … mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade …“

Esitan siin vaid ühe arvu: eelmisel aastal lahkus Eestist rohkem kui 10 000 inimest … Kas eesti rahva säilitamise kohustust ikka võetakse küllalt tõsiselt? Kahtlen selles. Mulle jääb mulje, et põhiseaduses on sõnad rahvus, keel ja kultuur juba mõnda aega asendatud majanduse ja selle kasvu ülimuslikkusega. Majandusminister meil on, aga rahvastikuministrit enam mitte. Kuid kes vastutab? Kui rahvastikuprobleemidel oleks majanduseluga võrdne koht igapäevastes teemades, siis vaevalt peaksime Eesti ja Pärnu elanike arvu pärast muretsema.

Valdavaks on saanud kummaline arusaam, et majanduskasv ja riigi lõputu optimeerimine on sotsiaalse heaolu ja kõigi muude saavutuste eelduseks, kuigi vabalt võib olla vastupidi. Mõõdukas positiivne iive annaks tugeva efekti nii majanduselule kui ka eestlane olemise sisetundele, mida pean täna ehk kõige olulisemaks.

Gustav Suitsu surematud sõnad võiksid praegusel ajal kõlada hoopis nii: ”Saagem eurooplasteks, kuid säilitagem ka eestlased!“ Puu, millel pole õigeid juuri, ei kasva kaua. Väärtus on meie inimesed, keda kalliks pidada ja kelle nimel panustada.

Mida teha, et lõhet arenguplaani ja tegelikkuse vahel vähendada? Numbrite korrigeerimine lähtuvalt kujunenud olukorrast ei ole arengu juhtimine ja seda ei pea ma siinkohal valikuks. Pigem tuleb vaadata kriitiliselt seda, kuivõrd oleme suutelised oma elu korraldama ja mida peaksime tegema, et sihikindlalt ja tulemuslikult eesmärgi poole liikuda.

Takistused muutuste teel

Peamine takistus selliste pikaajaliste eesmärkide saavutamisel on lühike päevapoliitiline perspektiiv ja riigimeeste vähesus poliitikute hulgas. Nii küsib Priit Hõbemägi 12. jaanuari Eesti Päevalehes: ”Kas valitsuse eesmärk on Eesti rahva ja kultuuri säilitamine või midagi muud, pragmaatilisemat ehk?“

Rahvastikuprotsessid on aeglased ja seotud väga mitmete teguritega, mille kujundamine võtab kümneid aastaid ja kauemgi. Nende eesmärkide saavutamise hetke on raske määrata. Seetõttu jääb ära võimalus ”lõigata linti“ ja nii ei kuulu need teemad poliitikute esmasesse huvideringi.

Pealegi paistavad sotsiaalsed teemad olevat üldiselt alaväärtustatud. Madala solidaarsustunde ja lõputu egoismi tõi paljude riigijuhtide seas pinnale 2012. aasta rahastamisskandaal.

Kohalike omavalitsuste kampaaniad oma elanikkonna suurendamiseks on sisuliselt regionaalne egoism, kus aina väiksemaks jäävat tekki rebitakse enda peale. Omavalitsuse vaatepunktist on tegemist õige käiguga, sest sellel on kõige kiirem mõju. Aga see, mis on kasulik ühele omavalitsusele, ei ole alati kasulik regioonile ega riigile. Muutused registris ei kasvata iivet.

Praegu on aktiivne rahvastikupoliitika jäänud kuhugi toppama ja riigi tasandil ei paista eriti tegevat muret, kuidas ”küüned enda poole“ käitumisest saaks sisuline koostöö elanikkonna tegeliku juurdekasvu ja heaolu nimel. Sisulist koostööd on mõtet eeldada siis, kui see on kõigile osapooltele mingilgi moel kasulik. Meid on liiga vähe selleks, et lasta ennasthävitaval konkurentsil linnu ja valdu tühjendada.

Mida see tähendab meile aastal 2025? Mitu kooli ja lasteaeda on siis veel alles? Kui palju on Eestisse jäänud spetsialiste ja tublisid töökäsi?

Kas suudame väärata pikemaid rahvastikuprognoose või lihtsalt vaatame, kuidas asjad isevoolu teed lähevad?

Ühiskond vajab turvatunnet

Peamisi asju, mida ühiskond vajab, on turvatunne ja toetav õhkkond. Otsus lapse (laste) saamiseks mõjutab vanemate elu vahetult ligikaudu paarkümmend aastat või kauem. See tähendab suuremat koormust pere eelarvele ja väga palju muid kohustusi. Need tuleb panna kaalukausile koos väärtuste ja riskidega.

Ülemäärased kohustused ja kulud ei tohiks matta võimalust kasvatada üles järeltulijaid. Ebakindlus tuleviku ees ja vähene kindlustatus on põhjus, mis paneb seda otsust edasi lükkama. Turvatunde küsimus ei puuduta vaid lapsi ja vanemaid. Kes on need, kes maksavad pensione tänastele ja homsetele pensionäridele?

Väga oluline on küsimus, kuidas lastega emasid taas paremini tööellu integreerida, et laste kõrvalt jääks rohkem aega eneseteostuseks. Paindlikum tööaeg ja lastehoid, soodsad transpordivõimalused, toimiv kergliiklusteede võrk ja palju muud aitaks sellele kaasa. Mõistlikum oleks, kui emapalk oleks veidi väiksem, aga seda makstaks kauem. Näiteks kaks kuni kolm aastat ja 75–80 protsendi ulatuses palgatulust.

Asi, mida saab kindlasti teha lähitulevikus, on lasteaiajärjekordade kaotamine. Mitmed inimesed, kes juba elavad välismaal, on Eestisse naasmise takistuseks toonud ühe põhjusena just vabade lasteaiakohtade puudumise. Samuti on takistuseks legaalse üürituru olematus. Siingi on kohalikul omavalitsusel ja riigil võimalus olukorda muuta.

Munitsipaalkinnisvara arendus on miskipärast teema, millest vähe räägitakse. Kohaliku omavalitsuse võimalus ja minu meelest kohustus on kvaliteetse elukeskkonna loomine noortele peredele ja spetsialistidele, sest nemad kujundavad tulevikku.

Pärnu on suurepärase keskkonnaga linn pereeluks, siin on väikesed vahemaad, meri, jõgi, pargid … Noorte turvatunnet saab ja tuleb tugevdada.

Riigi abiga arendati kinnisvara eelmiselgi iseseisvusperioodil. Põhjamaades on tavapärane, et omavalitsuste kinnisvaraarendused paistavad silma oma kõrge kvaliteediga. Nüüd on koos õhukeseks viilitud riigiga antud käest kontroll mitmete arenguprotsesside üle.

Rein Raud kirjutas eelmise aasta 13. detsembri Eesti Päevalehes Õhtumaade allakäigu põhjustest, mida juhib popkultuuri surve. Asju ei osteta endale enam ammu esmaste vajaduste katmiseks. Pigem on need sotsiaalse staatuse näitamiseks. Seevastu on laste arv ja sotsiaalne staatus paljudel juhtudel pöördvõrdelises suhtes. Laste tähendus ei ole ammu enam see, mis näiteks sada aastat tagasi. Tulevikku kindlustavad nüüd hoopis investeeringud pensionisammastesse või mujale.

Uuring ”Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008“ toob selgelt välja põhjused, mis takistavad laste saamist. Peamiselt lükatakse laste saamist edasi majanduslikel põhjustel (liiga väike riigi materiaalne toetus, liiga suured finantskohustused, pole sobivaid elamistingimusi). Loomulikult on asi keerukam, kuid kui inimese sotsiaalne staatus hakkaks rohkem sõltuma lastest, siis muutuks olukord kiirelt.

Mure eesti rahva tuleviku pärast peaks aruteludes ja reaalpoliitikas saama koha, milline on sellel põhiseaduseski – ehk enne kõike muud.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.