Aide autokoolis testitakse eluohtlikke olukordi

Anu Villmann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enn Saardi käes oleval pildil on täiskasvanu mõõtmetes turvatool kinnitatud auto hiigelsuurele tagaistmele. Sellist imeasja soovib ta Aide autokooligi. Taga on näha Eesti ainus täiskomplektis ümberpööratav auto ja selle ees 2000. aasta Ford Galaxyst välja võetud integreeritav laste turvaiste. Toolis istuv Alex on demonukk ja kaalub niisama palju kui inimlaps.
Enn Saardi käes oleval pildil on täiskasvanu mõõtmetes turvatool kinnitatud auto hiigelsuurele tagaistmele. Sellist imeasja soovib ta Aide autokooligi. Taga on näha Eesti ainus täiskomplektis ümberpööratav auto ja selle ees 2000. aasta Ford Galaxyst välja võetud integreeritav laste turvaiste. Toolis istuv Alex on demonukk ja kaalub niisama palju kui inimlaps. Foto: Ants Liigus

Pärnus Lille tänaval asuvat Aide autokooli võib pidada Eesti liiklusohutuse ja -hariduse edendamisel suunanäitajaks.

2001. aastal loodud Aide autokool avas esimesena Eestis aasta ringi kasutatava libedasõiduraja, kus ainuüksi mullu proovis masinaga teele jääda üle 11 000 sohvri.

Nii eesrindlikku simulaatoriparki kui neil mujalt ei leia. Liiklusohutusega seotud seadmeid, mis annavad tõetruu aimduse avariil juhtuvast, on Aides välja arendatud ja ehitatud ridamisi.

“Nuputame pidevalt, milliseid uusi turvalisuse õppesõiduvahendeid saaksime luua ja inimestele kasutada anda,” sõnab Aide autokooli juht ja omanik Enn Saard.

Praegu mõlgub tal mõtteis ehitada täiskasvanu mõõtmeis turvatool, mida saaks kinnitada hiigelsuurele autoistmele. Nii saaks täiskasvanud omal nahal kogeda, mida tunneb laps turvatoolis istudes.

Kannapööre

Aktsiaselts Aide asutati tegelikult juba 1991. Tegemist oli hulgikaubandusettevõttega, mis turustas alkoholi ja karastusjooke ning vahendas Baltimaadesse, Venemaale ja Ukrainasse maiustusi.

2001. aastal muudeti kardinaalselt profiili ja Aide põhitegevusalaks sai autojuhtide koolitamine.

Osati johtus kannapööre – nagu elus ikka – juhustest, teisalt polnud autondus Saardile hüpe tundmatusse, sest enne aktsiaseltsi töötas ta Pärnu KEKi automajandis.

Tosina aasta eest oli kohalik autokooli tegevus lapsekingades: õppesõitjad popsusid ringi vanades Jettades, Pärnu autokoolid olid muust ilmast maha jäänud.

Sestap eelistas noorsugu Pärnu “pannidega” harjutamise asemel õppesõitu Eesti teistes linnades.

“Aga niipea, kui kooli avasime, oli Tartu sõiduõpetajatelt kuulda, et enam Pärnust pärit tudengid nende juurde õppima ei tule,” muigab Saard.

Tänapäevase masinapargi soetamisega polnud alustaval autokoolil muret, see omandati nii-öelda vanast rasvast ehk hulgikaubandusega teenitust.

“Varem oli autokoolides igal õpetajal üks õppesõidumasin, meie aga ostsime autosid igaks juhuks rohkem. Varuks, et kui masin pesus, eksamil või paranduses, saaks õpetaja sõidutunde anda,” räägib Saard.

Sõiduõpetajate osas sattus autokooli asutamine pisut rumalale ajale. Kuni aastani 2001 tohtisid autokoolid ise personali välja koolitada, mis tähendab, et Aide seda enam teha ei võinud.

Saardil ei jäänud muud üle kui lähetada nõukogudeaegse koolitusega õpetajakandidaadid täienduskursustele ja meelitada personali rivaalidelt üle.

Kokkuvõttes võib aga nentida, et tegevusala vahetus õigustas end, sest Aide kasvas kahe aastaga Eesti suurimaks autokooliks.

Nüüd ta enam suurim pole ja Saard seda oluliseks ei peagi, sest “mõõtmine” on subjektiivne ja sõltub lähtepunktist.

Autoregistrikeskuse (ARK) statistikast selgub, kui palju juhilube üks või teine kool väljastada aitab, ent Aide puhul pole see ainus näitaja. Kool osutab palju muid teenuseid, aitab korraldada libeda- ja pimedasõite, mis tähendab, et inimesi käib siit läbi märksa enam, kui ARKi numbritest nähtub.

Innovaatilised õppevahendid

Kool on stabiilselt arenenud ja annab tööd 30 inimesele. Teenistust oleks pakkuda veel paarile-kolmele töötajale.

Kavatsus katta Eesti Aide filiaalidega pole päevakorda tõusnud. Pigem tehakse ühes kohas korralikult kui kõikjal natukene. Tõsi, teistes regioonides on käidud abiks rasketehnika koolitustel.

Liisingumasinaid koolil pole, kogu masinapark on välja ostetud.

“Laenu oleme kasutanud minimaalselt. Alles ülemöödunud aastal võtsin esimest korda dividende välja, sinnamaani sai kogu kasum investeeritud,” räägib Saard.

Ehkki mahukamad investeeringud jäävad varasemasse, ei hoita rahakotiraudu nüüdki päris lukus. Mullu näiteks soetati kaks 25 000eurost pimedasõidusimulaatorit.

Suurem osa Aide autokooli simulaatoreist, mida saavad tarvitada õpilased ja avalikel üritustel linnarahvaski, on siinsamas Lille tänaval valmistatud: ümberpööratud auto, kokkupõrke kiirusepingid, muud väiksemad ja suuremad agregaadid, mida põhjanaabridki huviga uudistavad.

“Jah, käivad ikka vaatamas, mida uut oleme kasutusele võtnud. Ostavad meie enda valmistatud õppesimulaatoreid endalegi,” aimub Saardi jutust tõsiasi, et pärnakate tehniline arendustöö on kohe mitmes mõttes täkkesse läinud.

Kõik juhiload tehtud

Majanduse keerdkäigud on kooli suurematest tagasilöökidest õnneks säästnud, küll annab tunda sündimuse langus. Kui noori tuleb vähem peale, on lubade tegijaid napimalt. Valusam kukkumine oli 2009, kuid madalseis pole möödas.

“Kunagi oli meil B-kategooria juhiluba taotlemas 1000 inimest aastas, nüüd 600 ringis,” märgib Saard.

B-kategooria lubade tippajaks olid aastad 2006 ja 2007. Samas on suur osa toonaseid 18aastasi ringiga autokoolis tagasi õppimas rasketehnikat juhtima.

Busse, veoautosid ja traktoreid roolima koolitab Aide inimesi kõikjalt Eestist.

Teps mitte kõiki neid ei sunni kooli praktiline vajadus. Leidub hasartseid õppijaid, kes juhiloa iga kategooria omandavad.

“On inimesi, kelle puhul olen 110 protsenti veendunud, et nad kunagi bussijuhiks ei hakka, aga loa teevad sellegipoolest. Lihtsalt põhimõtte pärast,” valgustab Saard.

Ülejäänud grupp õppureid vajab bussi- või veokijuhiluba üle lahe tööle minekuks. Saard usub, et julgelt pool veoauto õppes osalejatest valmistab end just välismaale minekuks ette. Potentsiaalsete mujale minejate seas on viimasel ajal aina enam naisi.

Autokoolide liit

Eesti autokoolide liidu (EAKL) liikmeks sai Aide 2002. Tollal kuulus liitu paarkümmend kooli, nüüd on liikmeid 86.

Viimased üheksa aastat EAKLi vedanud Saard ütleb, et väljastatud litsentside järgi küünib autokoolide arv Eestis üle 170. Tõsi, lõviosa neist ei anna klassikalise koolitusasutuse mõõtu välja, vaid on ühe õpetajaga koolikesed.

Ega asjata aasita, et Tallinnas asuvat igas keldris autokool.

“Võtame näiteks pealinnas asuva autokooli, kus füüsilisest isikust ettevõtjana on ametis 32 sõiduõpetajat. Kui ühel päeval tööd enam pole, taotleb iga õpetaja endale litsentsi ja asutab omaette autokooli. Masin, millega seni õppesõitu tegi, oli nagunii tema enda liisitud,” avaldab Saard põhjuse, miks autokoole nagu seeni pärast vihma tekib.

Aide autokool väljastab kalendriaasta jooksul keskmiselt 1000–1200 tunnistust.

Teatud õpet, nagu näiteks libedasõitu, tellivad ettevõttelt teised autokoolid ja firmad, mistõttu käib Aidest aastaga läbi 15 000 – 16 000 inimest.

Kuna tänapäeval ei pea sohver detailselt teadma, mis kapoti all toimub, ei pöörata tehnopoolele eriti tähelepanu.

Saardi hinnangul võiks tulevane roolikeeraja autokooli ajal vähemalt korra proovida masinat tankida. Natuke teadmisi, kus asub tungraud ja kuhu tuleb valada klaasipuhastusvedelikku, kust vaadata näite – selle peaks inimene autokoolist ikkagi kaasa saama, usub ta.

Väga süvitsi ei saa minna ega ole tarviski – autoabiteenused on hõlpsasti kättesaadavad ja masinad tänapäeval nii erinevad, et nende “tohterdamist” pole enam mõeldav õpetada.

Kapotialuse tundmisest tähtsam on liiklusohutus ja sõiduoskus, sest nagu Saard ütleb, ei koolita autokoolid autolukkseppi.

Küll peab Saard äärmiselt vajalikuks teooriatunde ja just vahetut auditoorset õppetööd, mitte e-õppe vormis teadmiste omandamist. “Mina elektroonilist õpet õigeks ei pea,” tunnistab Saard. “Pean oluliseks kontakttunde, kus õpetaja saab algajat juhti natukenegi suunata. Aide pole kedagi e-õppes koolitanud ega nähtavasti teegi seda.”

Kokkuvõttes tuleb e-õpe inimesele kulukam, arvab ta. Teadmisi täiendatakse paratamatult sõidu käigus ja sõidutunnid, mis maksavad enam, venivad nii pikemaks.

Kihutamist ei pea koolis harjutama, leiab Saard. See tuleb roolikeerajal kogemusega nagunii. Samuti pole kooli asi valmistada inimest ette ainult eksamiks, vaid reaalses liikluses hakkama saamiseks.

Aide autokool

* Omanik: AS Aide

* Asutamisaasta: 2001

* Asukoht: Pärnu linn, Lille 4 ja 6a

* Kapital: 100 protsenti Eesti kapital

* Tegevjuht ja omanik: Enn Saard

* Töötajate arv: 30

* Tegevusala: A-, B-, C-, D-, E- ja nende alamkategooriate sõidukijuhtide ning T-kategooria traktorijuhtide koolitus

* Õpilaste arv: Aastas väljastatakse 1000–1200 koolitunnistust

* Puhaskasum eurodes: 2011. a 283 005 2012. a 357 989

* Müügitulu eurodes: 2011. a 1 264 676 2012. a 1 526 362

Andmed: AS Aide

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles