Väino Aren on üks staažikam estoonlane, kes 60 aasta jooksul tantsinud balletis suuri rolle, olnud Ülle Ulla esimene lavapartner, mänginud operetis ja juhtinud inspitsiendipuldist etendusi.
Krissu kõigile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga suur populaarsus tuli Kristjani rolliga seriaalis “Õnne 13”.
“Ega keegi mind sel ajal eriti tundnudki, kuni “Õnnet” mängima hakkasin. Kui ma haiglas olin, tunti kohe ära, et Krissu, ja eakamad “Õnne” vaatajad ütlesid, et tore, laske aga edasi. Noored poisid tulevad tänaval vastu ja ütlevad: “Tere, Krissu!” Need pereseriaalid, nagu “Õnne 13”, on rahva hulgas väga populaarsed. Eks sellepärast tunnevadki,” kostab mees ise.
Väino Aren saab tänavu 80-aastaseks.
“Ega mina ole mingi draamakala, ei oska improviseerida ega teksti enda jaoks mugandada. Tuupima ei hakka, kui tekst enam hästi pähe ei jää. Vanasti rõõmustasime võtteplatsil Kaljo Kiisaga, kumb enne kaameraplaanis on. Kui Kiisk oli plaanis, siis mul vedas, sest tekst oli laual ja sain sealt maha lugeda. Ja vastupidi,” naerab ta.
Kuigi teles ja filmis on oma spetsiifika, sobib sinna Areni pisut teatraalne maneer, mis ongi Kristjani loomulik olemus. Kristjan tahab ju kogu aeg olla keegi parunite ja sakste suguseltsist.
Väino on muigamisi öelnud, et mitte midagi ei juhtuks, kui temasugune peaks stsenaariumist välja jääma. Aga kui Kristjan “Õnnest” paar-kolm korda puudub, küsitakse, kus ta on. See tähendab midagi.
Seriaal läheks ka ilma Kristjanita edasi. Aga kui selline teema jutuks tuleb, ütleb televaataja: ei iialgi! Keegi ei tahaks Almat, Lainet või Krissut mängust välja jätta. “Õnne” vaatajad ei taha niisugustest asjadest ülepea kuuldagi.
Ühel kohtumisel televaatajaga mainis Helgi Sallo, et “Õnne” seriaalil on juubeliaasta – 20: “Aitab küll, paneme pillid kotti, lõpetame ära.”
Sellega ei oldud päri. Keegi ei soovi, et nende pereliikmed laupäevaõhtuti enam “koju ei tule”. Helgi Sallo tuli Almana vaatajate ette juba “Õnne 13” esimeses jaos 1993. aastal. Ka Õnne tänava Kristjan on seriaalis algusest peale.
Mõni õnnelane ütleb, et polegi “Õnnet” teles näinud. Võib-olla ütleb ta seda ainult edevusest? Väino Aren on “Õnne 13” pidev vaataja.
“Mis jutt see on, ma olen kõik “Õnne” osad ära vaadanud, vaat et isegi paar korda. Ja kui ei ole saanud vaadata otse, neid salvestanud,” tunnistab ta. Vahele ei jäta ühtegi ja vaatab ka kordusi.
Väinol on “Õnne tänav 13” videolintidel, seeriate kaupa eraldi riiulil. “Vaatan neid aastataguseid seeriaid uuesti. On ikka muutusi küll! See on olnud õnnelik aeg, milleta elu ette ei kujuta.”
Justnagu viimase rea tantsija
Kui “Õnne 13” viieseks sai, peeti hooaja lõpus juubelisünnipäeva. Tol ajal oli Väino arvamusel, et “Õnne” on veel aasta või kaks ja siis ei tea keegi, mis edasi saab. Õnneks ta eksis.
Aren on üksjagu arutanud selle üle, miks just tema Kristjanit mängib ja kes ta õieti avastas.
“Nii kihvt ma ei ole, et keegi mind otsima tuleks. Kuigi oleks võinud mängida üht koma teist veel. Aga ise ei oska ega taha iseennast pakkuda,” tunnistab ta.
Näitlejal on teatris tavaliselt siis tööd, kui lavastaja teda näeb – see maksab teleski.
“Ma ei tee rolli, teen seal “Õnnes” rohkem iseennast, õpin ainult teksti pähe ja olen teiste professionaalsete näitlejate, Sallo ja Komissarovi kõrval justnagu viimase rea tantsija,” arvab ta.
Tuletan Arenile meelde, et Estonia teatris oli ta ju esitantsija.
“Üks saatuslik pauk elus oli see, et tuli kolm aastat Vene kroonus aega teenida. Hea, et pääsesin kolme aastaga. Kroonuta oleks mu karjäär olnud hoopis teine,” avaldab ta.
Tegelikult oli Väino Areni esialgne kutsumus ehitusmeister. Ta isegi õppis ehitusala, aga teater tõmbas rohkem ja kool jäi pooleli.
Aren õppis Leningradis balletti väga hea pedagoogi juures. Oleks lõpetanud kooli, aga ei lastud.
“Leningradis tutvusin Felix Mooriga, kes oli tol ajal filmide peal, ja Moor hakkas mulle “Andruse õnnest” (Herbert Rappaporti film aastast 1955 – toim) rääkima. Ütles, et niisugune film tuleb. Olin ju korvpalli mänginud, üldse heas vormis ja oleksin võinud filmis mängida, aga seegi jäi kroonu taha,” meenutab Aren.
Sulev Nõmmik kasutas Arenit operetis. “Sulev oli balletikoolis minu klassivend ja väga hea sõber. Ta viis mu opereti ja Vello Viisimaaga kokku. Esinesime Velloga raadios põllumeeste saates, laulsime seal koos kupleesid. Esinesin Nõmmiku lavastatud estraadikontsertidel ja televisioonisaadetes,” tõdeb Aren.
Juhtus nii, et Aren pidi inspitsiendinagi vahetevahel kostüümi selga tõmbama ja lavale minema. “Inspitsiendi amet on niisugune, et senikaua ei märka sind keegi, kuni eesriie õigel ajal kinni ja lahti läheb. Ent paneb tähele kohe, kui mõni dekoratsioon või kloostrimüür lavataevast alla tulemata jääb,” teab ta omast käest.
Vennad Arenid
“Õde-venda sündisid Tartus, aga mina juhuslikult maal,” rääkis Väino, kes maal küll sündis, aga koolis käis Tartus ja sealt tegi oma esimesed sammud teatrisse. Väino õde Edda oli Tartus hambaarst.
Vend Rein Aren oli Väino ütlust mööda väga omapärane inimene ja äärmiselt andekas. Pärast keskkooli läks ta Pallasesse skulptuuri õppima ja oli Starkopfi lemmikõpilane.
“Rein oli kõva sportlane, mängis jalgpalli ja oli Eesti jäähokikoondise liige. Laulis, tal oli ilus bariton,” meenutab Väino.
Udo Väljaots ja Ida Urbel kutsusid Reinu Vanemuisesse balletti tantsima. Rein tahtis teada rohkemat ja läks GITISesse draamakunsti õppima.
Rein hüppas ikka ees ja Väino tema järel. Mängisid suvel koos jalgpalli, korvpalli ja talvel jäähokit. Mängides jäi noorem vend ikka nagu vanema venna varju. Väino tegi venna eeskujul palju asju. Teatrivärgi puhul olnud aga vastupidi. “Mina olin siis juba teatris, kui Rein õppis Pallases,” selgitab Väino.
Elva tänavas puutus Oskar Lutsu maja aed nurkapidi Arenite aiaga kokku. Lutsu majas elas üks väga kena daam, kes oli Vanemuise baleriin. “Rein hakkas temaga vaikselt sahmima, jättis kunstikooli pooleli. See kena baleriin ta vist teatrisse tõmbaski,” arvab Väino.
Ita Everi jutu järgi oli tema kolleeg Rein Aren väga hea partner laval, hea näitleja, kena mees ja mõnus naljamees.
“Aga teisi naisi peale Lenotška ta nagu ei näinud. Ta andis küll vihje, mis oleks kui ... Aga edasi ei läinud. Nägi küll, et sellel ja sellel naisel on ilusad jalad. Pidudel istus aga oma Lenotškaga,” avaldab vend.
Väino teatrisse sattumine oli puhas juhus. Kool, kus poiss õppis, oli Vanemuise väikese maja vastas. 1946. aastal lavastas Eino Uuli seal “Carmenit” ja Väino valiti poistekoori. Siis tuli “Padaemand” ja seal oli jälle laulupoisse vaja. Ida Urbel kutsus Väino oma stuudiosse balletti õppima, hiljem Anna Ekston ta sealt leidiski.
Üksinda ei oska
Kui Krissu on pigem vanapoisilik virisev ja jorisev mees, siis Väino on elus ja lavaelus kogu aeg olnus naistest ümbritsetud. Laval naisi kätel kandnud.
Kui Väinoga naistest rääkida, muutub ta nägu kohe maiaks ja kavalaks. Ta kinnitab naljaga pooleks, et on naistelembene.
“Prutasid on mul palju olnud. Laval on mul olnud toredaid partnereid: Inge Põder, Ülle Ulla. Helmi Puuriga olen tantsinud. Tiiu Randviiru ja isegi Mai Murdmaaga,” loetleb ta.
Aga abielus on olnud ainult kaks korda. Esimene abikaasa Helju Aren oli baleriin ja Väino partner laval. Nad elasid koos 20 aastat, siis tuli raske haigus ja õnnetu lõpp.
Estonia teatri kauaaegse ooperilaulja Anu Kaalu abikaasa suri samal ajal kui Helju, väikese vahega.
“Ma ei ole selline tüüp, kes oskab vanapoisi kombel üksi elada, ja teatriinimesed sobivad vaatamata oma veidrustele paremini kokku. Anu Kaal on minu elukaaslane,” tõdeb Väino.
Kaua teatris koos olnud, üksteisega harjunud, pidasid Kaalud ja Arenid koos hooaja lõpupidusid.
“Oma tutvusringkonnas olen küll ja küll seda tähele pannud, et inimesed kokku ei klapi, kui üks töötab teatris, teine on, ütleme, autojuht või raamatupidaja,” leiab Väino.
Aga nende kodus pole sugugi nii, et Väino teeb ainult meestetöid, vaid koos Anuga valmistavad nad süüa, koristavad ja pesevad pesu.
Vanaisa ja valevanaisa
Väino tütar Krista on elukutselt disainer, tema abikaasa on arhitekt Raul Vaiksoo. Kristal on kaks poega. Väino on vanaisa ja valevanaisa. Vanasti, kui Nõmmele helistasin ja Väinot küsisin, kajas telefonis lapsehääl: “Väintsu, kus sa oled?”
“Saan Anu tütre Teele lastega hästi läbi, nad hoiavad mind ja kutsuvad Väintsuks. Et neil päris vanaisa enam ei ole, olen mina tema eest. Sõbrad ja sugulased kutsuvad aga naljaga pooleks valevanaisaks,” selgitab Väino Aren.
Anu väidab, et Väino on just niisugune tüüp, kes ei oska raha hoida.
“Ma ei ütleks. Mul ei ole küll märkimisväärseid säästusid ja pension läheb hoiuarvele, aga kui rahanumbrid vajaliku summa täis annavad, panen kohe mingi reisi peale hakkama,” tunnistab Väino.
Elu põnevamad reisid on viinud ta Austraaliasse ja New Yorki.
“Inglise keelt ma peaaegu ei räägi. Võõrustaja, kes mu New Yorki kutsus, pani viieks päevaks Manhattani hotelli elama, andis raha ja ütles: ela ja käi. Käisingi üksinda läbi Manhattani pilvelõhkujate katused ja Broadwayl teatris,” muheleb Väino.
Operaatori töö ja režissööri käärid
Filmi tehakse ikka nii, et enne võetakse see, mis pärast tuleb, pärast võetakse see, mis enne välja ei tulnud. Lõpuks tuleb ikka välja, et kõik on operaatori töö ja režissööri käärid.
Väino, “Õnne” Kristjan oleks sulle nagu valatud - nagu kinnas kätte.
„Tore kuulda, aga ise pean end ikka rohkem “Õnne 13” episoodiliseks tegelaseks, sest lugu on rohkem Sallo ja Komissarovi peal.”
Ja seriaali võti on stsenaristi käes, kui palju ta sind seriaali sisse kirjutab. Teet Kallas peab Alma ja Laine kõrval Kristjanit “Õnne” üheks alustalaks, nii-öelda vapiloomaks.
“Luulel on seal rohkem tegemist. Meil on Lainega Õnne tänaval olnud ikka ilusaid stseene. Minu tekst ajab Luulet mõnikord naerma ja see nakatab. Vägisi tuleb naer peale, kuigi Kristjan peab tõsimeelselt edasi vinguma.”
Laval või võtteplatsil ajab kõik hoopis rohkem naerma, sest näitlejad on teadagi edev rahvas. Muidugi nad võivad sellele vastu vaielda.
“Alati jälle ei aja naerma. Ükskord juhtus nii, et ei istunud mu mäng režissöörile, noris iga mu intonatsiooni kallal. Mis ma ikka ennast väsitan. Ütlesin, et tee niisugune seeria, kus Kristjan läheb kalale ja upub ära.”