Kuidas Maie lätlaste abiga odava pidukoogi küpsetas

Foto: Andres G. Adamson

Värske pensionärina sai Maie oma trepikoja naistelt hüüdnimeks noor pensionär, ilmselt samanimelise filmi järgi. „Noh, noor pensionär,“ teretas teda Irina, aga Inga armastas pigem alustada küsimusega: „Kuidas elad?“

Järgnev story sai alguse aga sellest, et napisõnaline Maie kostis Inga küsimusele nördinult vastuseks: „Ots otsaga koos, ikka ots otsaga koos nagu me kõik.“ Maie poleks osanud uneski näha, mida vastus kaasa tõi.

Hei, teeme pensionitõusu!

Selliste sõnade saatel klopiti järgmisel hommikul Maie uksele. Ta tundis, et vanad pensionärid, nagu ta Irinat-Ingat oma mõttes kutsuma hakkas, käivad talle närvidele. Maie pelgas igapäevaseid muttide jutte, mis olid kui veepladin, sisutühjad ja ajaraiskajad. Mitte ei mõista, miks enamikul inimestest on tohutu tahtmine korrutada imetühist ja tähtsusetut!

Maie valmistus läbi ukse ütlema, et tunneb end halvasti ja jäetagu ta rahule… Inga sõnamulin teispool ust – tule kaasa, teeme odavad ostud – puudutas aga hella teemat, mis Maiel mõni aeg mureks oli.

Naine oli äsja maksnud üüri ja elektri eest 176 eurot, järel oli veel vaid 156 eurot, millest tuli tingimata osta südamerohud ja maksta telefoniarve ja elada järgmise pensionipäevani. Söögirahaks jäi tilluke summa, aga ees oli vabariigi aastapäev ja lapsed lubasid külla tulla. Et see elektriarve pidi ka 20% suurem olema!

„Kuule, tule juba! Hommikul ostetakse odavam toidukaup esimesena ära. Kui kaua kohmitsed, ei saa me enam endale pensionitõusu teha,“ kuulis Maie Inga häält. Irina sekundeeris naerdes: „Jaa-jaa, ära loodagi, et aprillikuine riigipoolne „üüratu“ pensionitõus midagi juurde annab – inflatsioon on selle juba ette ära söönud.“

Maie hõikas „tulen!“ ja sabistas kähku riidesse. Temas oli ärganud praktiline huvi naiste ettevõtmise vastu.

Irina hoidis peos punti reklaame ja õpetas bussi oodates: „Mitte kunagi ära ole nii loll nagu mõni, kes riputab postkastile sildi „Reklaami mitte panna!“. See reklaam postkastis on sulle nagu raha. Vaata ise: täna on munakarp Säästumarketis alla euro ja tatar 31% alla hinnatud. Kui Gevalia ja Jacobsi kohvid olid ligemale euro ja viiskümmend senti odavamad, ostsin neid ette. Mõnus tunne on nüüd juua head kohvi odavama ja kehvema kohvi hinnaga.“

Bussis jätkas ta vaiksemal häälel: „Sina pead maksma pileti eest 32 senti, meie sõidame juba muidu. Katsu sättida nii, et tunni ajaga jõuaksid ostud näiteks kahes poes ära teha, siis võid sama piletiga koju tagasi sõita.“

Inga lisas naerusui justkui tarkuse kinnituseks: „Meil, pensionäridel, ei ole kusagilt mujalt lisaraha võtta kui ikka kõhu kõrvalt. Kogu aeg tuleb nuputada.“ Enne kui Säästumarketis toidukaubani jõuti, näitas Irina näpuga Garnier’ juuksevärvi, mille all roosa hinnalipik summaga 1.99. Muidu maksab ligemale neli eurot või mõnes poes veel rohkem. „Ostame. Mina värvin ammuilma ise oma juukseid. Teise paki võtan varuks. Nii jõuab uued sooduspakkumised ära oodata.“

Teel toidukauba juurde kuulis Maie, et poolteist aastat tagasi ostis Irina Rüütli tänava poest kulmuvärvi, Vene oma, mis kandis niisugust suurt kirja nagu Only Looks, Peterburis tehtud. „Siiani värvin sellega kulme ja saan veel teist poolteist aastat läbi, kui mitte rohkem. Tuub ise maksis viie euro ringis – üks kulmuvärvimise kord salongis.“ Maiele usaldati, et naised tasandavad oma juukseidki üks ühel, teine teisel ja Maiegi võiks kampa tulla.

Vanajumal ongi lätlane

Piimaleti juurde jõudes vadistasid naised, et kindlasti teab Maie ütlust „vanajumal on lätlane“. Kui sellele ongi rahvas varasematel aegadel mingi ebameeldiva maine külge pookinud, siis – ptüi-ptüi – enam seda pole. Piimaletis paistvat lätlane tõelise jumalana … Täpsemalt öeldes kõik Alpenrose’i tooted, millel peal leedu- ja lätikeelne kiri. Seepärast kutsuvadki naised neid lätlasteks, millest siis see vanajumala lätlaseks olemise jutt.

Järgnes hinnavõrdluse kiirkursus. „No nii, naised, hakkame ju kodus küpsetama kooki vabariigi aastapäevaks – ehkki vaesed penskarid, pidu me vahele ei jäta. Pidu on hinge jaoks, see lihtsalt peab olema. Mäletate, kolhooside ajal oli rahvamajas pidu peo otsa, ehkki normipäeva eest laekus sandikopikaid,“ rääkis Irina, keda Inga manitses häält tasandama. Mõni ostja vaatas liiga tihti nende poole, turvanaine kaasa arvatud.

Irina kutsus: „Tulge siia, Otto Ricottat on ka!“ See kaheksaprotsendise rasvasusega 200-grammine kohupiim maksis 39 senti.

Irina jätkas: „Kui sul on samasugune ümmargune koogivorm kui meil, on sinna vaja 400 grammi ehk kaks pakki, ümardatult maksame nende eest 80 senti. Kõik teised kohupiimad, vaata nüüd ise, on kallimad. Meie retseptis on veel 200 grammi hapukoort – võtame 500grammise 20protsendise Alpenrose’i hinnaga 63 senti, sellest jätkub kaheks koogiks ja 100 grammi jääb üle mõne salati või kastme jaoks. Alpenrose’i 200grammine võipakk maksab täna alla ühe euro – võid läheb koogi jaoks pool pakki. Siis veel kolm muna. Maie, arvuta välja, palju su ligemale kilone kook, mille lõpuks saad, maksma läheb?“

Maie arvutaski. Ja oli üllatunud, et saab toorained kätte 1.90 euroga. „Kodus tuleb muidugi lisaks võtta paarsada grammi suhkrut, teist niipalju jahu ja sügavkülmast marju,“ lisas Inga. Maie teab seda kohupiimakooki küll, sest Inga ja Irina on talle pakkunud – imemaitsev.

Irina ladus endale Otto Ricottat rohkem ostukorvi, kui ühe koogi jaoks vaja. „Kui õigel ajal jaole ei saa, jääd ilma. See ostetakse riiulist kohe ära, viin oma sõbrannale ka,“ rääkis ta.

„Sama juhtub Alpenrose’i liitrise piima ja keefiriga, üks 50 ja teine 52 senti. Silmaga nähtavalt teistest odavam,“ arutles Inga ja pidas vajalikuks Maiet veelgi harida – vaadaku hoolega hindasid ja tüürigu alati roosade siltide poole.

Muide, väherasvased piimatooted on kõik kallimad, neid pole mõtet osta. Pealegi saab rasvaseid kodus alati lahjendada. Näiteks piima hommikupudru keetmiseks võivat edukalt veega pooleks panna.

Korteriukse ees enne lahkuminekut tuletas Inga Maiele meelde: „Ära siis unusta üht teelusikatäit küpsetuspulbrit koos suhkru, jahu ja võiga tuhkjaks massiks näppida. Sellest purust pead aga ühe kolmandiku alles jätma, et koogi peale riputada. Mina kipun seda kogu aeg unustama.“

Irina vaatas juba järgmisse nädalasse ja tegi ettepaneku minna Maximasse – suurem pood ja rohkem kaupa, ka sooduspakkumisi. „Ega muud kui seniks head vabariigi aastapäeva!“ soovis ta. Inga ja Maie soovisid talle sama.