Tanja Mihhailova naudib elu Pärnus

Lavastaja Andres Dvinjaninov jagab näpunäiteid ja jälgib, kuidas läbimäng sujub. Kõik ei ole veel päris nii, nagu on lõpuks. Foto: Ants Liigus

Esimeses reas istuv lavastaja Andres Dvinjaninov hakkab kõva häälega naerma, kui laiades pükstes näitejuht Carmen Mikiver oma trupiga lavale astub ja modernset “Kolme õe” proovi tegema asub.

Ei-ei. Tegemist pole Tšehhovi “Kolme õega”, vaid Endla teatri uue, juba sel laupäeval esietenduva muusikaliga “Viimane kauboi”. Käimas on läbimäng, mille käigus näitlejad etenduserõivad selga said, nendega joonistub tegelaste kogu karikatuursus välja.

Proovi ajal võib näitlejagi oma naerud pihku ära naerda, kui on naljakas, ja nii Karin Tammaru teebki. Järgmisel hetkel on aga tema stseen ja näitleja nägu moondub niisama kähku kurvaks ja tõsiseks – nagu ette nähtud.

Uuslavastuse külalismagnetit Tanja Mihhailovat annab aga oodata. Korraks vilksatab ta lavalt läbi esimeses vaatuses. Lootus jääb teisele – seal teda näebki. Roll on selline. Aga vahepeal on vaheaeg, ka proovisaalis.

Mihhailova parandab mind, kui ütlen, et ta on tantsiv laulja, sest ametlikult olla vastupidi: ta on laulev tantsija, sest õppinud on ta Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias koreograafiks-tantsujuhiks, kuid laulmist õppinud omal käel.

On sellega, kuidas on, fakt on see, et Tanja Mihhailovat võib nimetada kogenud muusikalistaariks, sest muusikale, milles ta on osalenud, on üksjagu. Mitu neist on etendunud Tartus Vanemuises, nagu “Cabaret” (2012), “Ämbliknaise suudlus” (2009), Queenile (2009) ja ABBA-le (2011) pühendatud kontsertetendused, kuid mujalgi.

“Kogu aeg oli Vanemuine, nüüd tuli Endla sekka,” naerab Mihhailova.

Võib ehk öelda, et muusikalid on saanud oluliseks osaks teie elust – võtate peaaegu igal aastal uue ette.

No kui palju mina nüüd olen otsustaja selles protsessis, aga kui kutsutakse, siis vaatan, kas sobiks, kas tahaksin teha ja kas jõuan. Ja kui jah, siis tulen.

Kas on juba nii nagu dirigentidel, et tööde järg on kokku lepitud mitmeks aastaks?

Nii hull ei ole, kuigi graafik on septembrini välja päris tihe, aga järgnevast aastast ei tea ma üldse mitte midagi.

Kas peale selle töö siin, Pärnu Endlas, on teil käsil veel mingeid projekte?

Jaa. Kohe-kohe on tulemas üks suur projekt, millest ma ei saa veel rääkida. Kevadel lähen tagasi Vanemuisesse, kus on juunis “Tribute to Michael Jackson” esietendus. Nii et ühest teatrist teise.

Tribuutkontserdid-etendused, milles esitate Madonna, ABBA, Michael Jacksoni laule – on teid sinna kutsutud ja see on lihtsalt töö või on nad teie lemmikartistide hulgas?

Suuremad tribuudid, mis on Vanemuises tehtud, ehk siis “Queen”, “ABBA”, nüüd “Michael Jackson”, on ikkagi teatritükid, kuhu mind kutsuti. Aga teen väga palju “Tribute to Madonnat” bändiga, sest ta on minu üks lemmikartiste. See ei ole teatritükk ja sellega käime igal pool esinemas.

Loodan muidugi, et Vanemuises tehakse “Tribute to Madonna” kunagi suuremalt, väga hea meelega läheks sinna. Seal saaks kasutada rohkem lisajõude, tantsijaid ja valgustust – sellist võimalust endal ei ole. Meil on küll koreograafia tehtud, aga rõhk on muusikal.

Nagu algul ütlesite – olete tantsija, kes laulab, ja tants on teie elus olulisel kohal. Olete andnud noortele tantsutunde, näiteks WAFis.

Praegu ma seal tunde enam ei anna, sest aega ei ole selleks.

Ametlikult olen tantsija, kes laulab, sest ma pole kunagi laulu õppinud, küll aga lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia tantsu erialal. Mulle meeldib enda kohta öelda artist. Kui minu käest küsitakse, mis on mu lemmiktegevus, kas laulmine, tantsimine või näitlemine, siis ütlen artistimine – seal on kõik asjad koos.

Endla “Viimases kaubois” saan viimases numbris tantsida.

Kuidas te laulmiseni jõudsite?

Ema viis mind nelja-aastaselt tantsu- ja laulustuudiosse ning oli vaja valida, kas üks või teine. Ma ei suutnud valida ja jäin mõlemasse, oli hästi palju jooksmist.

Laulmist ma ei saanud minna hiljem edasi õppima, sest mind ei võetud omal ajal muusikakooli. Läksin siis tantsu õppima ja laul jäi kuidagi ka. Järelikult pidi nii minema. Et ma nii tantsin kui laulan, kasutavad teatrid-lavastajad mind päris palju, mille üle mul on hea meel.

Esimene muusikal oli samuti “Cabaret” kümme aastat tagasi, seal mängisin kooris, siis tulid “Chicago”, “Hull sinu järele”, “Georg”, esimene peaosa “Fame’is” ja nii ta läks.

Võib-olla on isegi hea, et ma pole laulu spetsiaalselt kuskil õppinud. See annab mitmekülgsust, et saan teha mingeid asju rohkem järele: ma ei tunne nooti ja kui keegi laulab mingit teist häält kõrval, pean järele laulma, sest mälu on teistmoodi.

Näitlemine on see kolmas asi, mida peab teatrilaval tegema.

Seda ma ei ole samuti õppinud, aga võtan alati kuulda näitlejate ja lavastaja nõuandeid, iga märkus on mulle väga teretulnud.

Mulle endale väga meeldib näitlemine, kunagi isegi tahaks proovida mängida draamarollis ilma lauluta. Viimases tükis, “Cabaret’s” sain hästi palju draamat teha ja see oli lahe.

Olen mänginud draamaseriaalis “Kodu keset linna” väikse episoodilise rolli. Aga need on sellised väiksed, mis eriti suurt näitlemisoskust ei nõua. Ma lihtsalt olen seal, nagu olen. Mida loomulikum, seda parem.

Üritan lasta endast läbi, kuidas ma oleksin samas situatsioonis käitunud. Teen seda nii, nagu arvan, et oleks õige, ja kuulan teisi, mida nemad ütlevad.

Teie ja kantrimuusika – meenub Nightlight Duo ja “Another Country Song”, mis äärepealt oleks Eestit Eurovisioonile esindama jõudnud, jäite teiseks.

See on olnud seni minu ainus kokkupuude kantrimuusikaga, nii et jah, “Viimane kauboi” on minu esimene suurem isiklik kokkupuude sellega.

Kantrimuusika üleüldiselt on mulle alati meeldinud ja kuulan seda kodus – see ei ole ainult klassikalises mõttes “hippi-ajee ja hippi-ajoo”, kantristiilis on hästi palju ilusaid lugusid.

Siin tükis (“Viimases kaubois” – A. J.) on nii naljakaid, ilusaid kui tõsiseid lugusid, aga rohkem ikka naljakaid.

Peale muusikalide teatrites on teid kaasatud paljudesse telelaulusaadetesse. Hiljuti laulsite “Eesti otsib superstaari” saates koos selle võitja, Pärnu noormehe Rasmus Rändveega. Milline mälestus sellest kooslaulmisest jäi?

Alati, kui lähed kellegagi esimest korda koos lavale, on väike ebakindlus ja tunne, et pead ära harjuma, aga tema energia oli väga hea, sest nagu Mihkel Raud ütles, on teisel solistil päris raske mu kõrval seista, sest löön reeglina teistest energiaga üle. Rasmusel aga on seda samuti hästi palju ja mõjusime võrdselt.

Usute, et tal on ilus tulevik muusikuna?

Arvan, et selles, mida ta praegu teeb, küll. Mulle meeldib see maneer, kuidas ta on laval, see nišš on veel vaba. Talle sobib natuke britilik laulmine.

Olete proovide aja elanud Pärnus. Kuidas elu siin tundub?

Tavaliselt on nii, et kui olen Tartus või nüüd Pärnus, siis ega rohkem ole midagi teha peale selle, et teen proove ja pühendan aega endale: loen raamatuid, õpin lugusid.

Tallinnas sellist luksust väga tihti ei ole. Isegi kui on justkui vaba päev, siis tegelikult seda ikka ei ole: on õmblejad, raamatupidajad, proovid, kokkusaamised. See aeg siin on hea võimalus – olen nii-öelda sunnitud puhkama. Mulle sobib.

Mulle meeldib, et siin on vähe rahvast ja on rahulik.

Ehk siis talvine puhkus kuurortlinnas.

Kuna me, lauljad, oleme ise endale tööandjad, sõltub kõik meist endist. Kui ma ei taha nii palju teha, siis ei tee. Aga mulle meeldib niimoodi joosta, meeldib mõnes mõttes selline kunstiline kaos elus. Et on mitu projekti korraga. Vahel mõtlen, et issand, kuidas ma jõuan, aga tegelikult mulle väga meeldib.