Kõigepealt kiituseks: esmakordselt langevad meie ajaloo üldkäsitluses täpsemalt kokku sisu ja pealkiri. Seni on ”Eesti“ all mõeldud ”eestlasi“. Seekord räägitakse Narva jõest ja Peipsi suurjärvest läände Läänemereni (isegi Leedu ja Soome vahele) jääva ala ajaloost.
Lugesin minagi ”Eesti ajalugu II“
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teos hõlmab ajavahemikku ala ristiusustamisest kuni selle jooksul tekkinud Vana-Liivimaa konföderatsiooni varinguni viinud sõdadepuntra alguseni. Veelgi täpsem oleks olnud ”Saksa klerikaalkoloonia Läänemere idarannikul ajalugu“.
Kirjutatakse sellest, mida teatakse. Kirjalikud allikad ja arheoloogilised leiud räägivad pea ainult valitsenud ühiskonnakihtidest. Meil oli valitsejate-valitsetavate piir ühtlasi keele-rahva piir.
Seda vähest, mis otsesõnu eestlastest teada on, oleks siiski oodanud enam-vähem täielikult ära tooduna. Need mõned laused poleks mahtu oluliselt suurendanud.
Kui loodetakse, et ”Eesti ajalugu II“ võiks tõlgituna jõuda suurkeeltesse, on tehtu eriti mõttekas. Väljajätteid, kohendusi, pole vaja teha.
On aeg lõpetada nutmine ”700aastase orjaöö“ üle. Polnud pärisori päris ori ja sedagi oldi vaevu pool aega pakutust.
Uue Eesti esimesel presidendil õnnestus meie kõrgeimaks autasuks esitleda Maarjamaa risti. Maarjamaa oli Riia kiriku ristitud ala, meist lõuna poole jäävad maad. Kuna ristiti tule ja mõõgaga, siis autasustame meie esivanemate kallal tehtud veretöö ülistuseks. Nii võiksid venelased asutada Kuldhordi ordeni.