Täikadel ja kirbuturgudel käib vilgas kauplemine

Sel nädalal Väike-Posti tänavas Pärnu kirbuturu avanud Valeria Mjassojedova ja Olga Anosova (pildil) on linnas maad kuulanud ja teavad, et pärnakad on kirbuturul kaubitsemisest väga huvitatud. Foto: Ants Liigus

Et lageda taeva all kaubitsemiseks on ilm veel jahedavõitu, tegi Pärnu Postimees luuret kohalikel kirbuturgudel ja uuris, millistel põhimõtetel üks või teine täika töötab.

Võtsime ette kolm toimetusele teadaolevat müügikohta, mis – nagu selgus – tegutsevad kõik täiesti omal moel.

Tore, et täikasid on linnas rohkem kui üks ja üleliigsest vabanemise võimalusi lausa jalaga segada. Taaskasutuse fännidelgi on põhjust turud läbi jalutada, sest nagu täikapidajad kinnitavad, satub müüki uskumatuid asju ja uue omaniku leiab ka kõige imelikum vidin.

Ülejõe täika

Üle kahe aasta Tallinna maantee alguses tegutsenud Ülejõe täikal saab mittevajalikust kraamist priiks kolmel moel: võib asjad müüki anda, rentida nädalaks boksi ja pakkuda oma kraami ise.

Päevaks võetud müügikoha eest, kus inimene ise kaupleb, tuleb lunastada kolm eurot.

Siin, muide, eelistataksegi, et inimesed müüksid oma asju ise. Sest kes siis paremini kaupa oskab pakkuda kui mitte omanik!

Seda saab teha kõigil Ülejõe täika lahtiolekupäevadel kolmapäevast laupäevani.

Kuna paljudel pole selleks aega, liiati veel mitmel päeval nädalas, on täika vabatahtlikud Tiia Lumiste ja Milli Laane lahkelt valmis müügitöö enda kanda võtma.

“Alguses olimegi vaid laupäeviti avatud, inimesed tulid ise laua taha, panid “kola” maha ja asusid müüma. See muutus päris kiiresti, sest inimestel, eriti nooremapoolsetel pole aega päev otsa kaubelda,” tõdeb Lumiste.

Boksi nädalarent on samuti kolm eurot, kuid seda ei pea tingimata üürima. Vaba valik, kas anda asjad niisama müüki, lastes vabatahtlikel paigutada esemed muu kauba vahele, või rentida boks, kus kraam kenasti koos ja paremini nähtaval.

Müüki võetava vaatavad Lumiste ja Laane läbi, koostavad nimekirja ja kannavad esemetele omaniku soovitud hinna.

Kindlasti tasub enne hilpude sildistamist tutvuda Ülejõe täika hinnaklassiga: jopede hinnad algavad kolmest eurost, kampsunite, pükste, pluuside hinnad veel madalamalt. Hoitakse teadlikult tagasihoidlikku profiili, sest siinne klientuur on rahakotisõbralike ootustega.

“Meie ostjad oskavad hästi tingida, nad on sellega harjunud. Hoiatame kaubatoojaid sellest alati ette. Kes tahab suurt tulu teenida, sel ei tasu asju siia tuua,” naerab Lumiste.

On neidki, keda raha üldse ei huvita, vaid kes loovutavad oma kraami täitsa muidu. Tasuta tavaari kastid on täikal ääretult populaarsed. Need on koguni nii menukad, et mõni täika külastaja kallab valimatult kogu prii kauba kotti.

Kui 30 päeva jooksul pole kaup ära läinud, antakse hinnast alla. Kalendrikuu lõpus rehkendatakse summad kokku ja 5.–10. kuupäeval tehakse väljamaksed.

Seinast seina träni

Ostjate seas on igasugust rahvast, nii eakaid, koolinoori kui keskealisi. Külastatavus on laes neil päevil, mil laekuvad palgad, pensionid ja toetused.

Rõivaste-jalatsite seast otsitakse enamasti hooajalisi asju. Noored, nagu ikka, on põnevate leidude jahil.

Palju küsitakse mantleid ja sonisid, neid otsivad eriti just noormehed. Samas otsis üks papi vabariigi aastapäeva eel endale rahvatantsuks sobivat kaabut.

Mullu olid väga nõutud suuremad meestejalanõud, nii saapad kui kingad. Üldiselt on need alati minev kaup ja praegu on neid päris heas valikus.

Juba vaadatakse naiste kevadmantleid ja on hakatud kleite küsima.

Seega ei häbene eestlane teise eestlase vana asja selga tõmmata. “Vaid üks vanaema on öelnud, et tema oma lapselapsele küll teiste riideid selga ei pane,” sõnab Lumiste.

Ülejõe täikal leidub peale riide- ja jalatsikraami kõiksugu muud träni. Silma hakkab kodutarbeid, suuski, raamatuid ja valgusteid.

Sedasorti asju kutsutakse “koluks”, aga sugugi mitte halvas mõttes, sest tegu on igati tahetud kaubaga.

Pole eset, mis omanikku ei leiaks, olgu või tegu vana roostes kuusejalaga.

“Üks noor naine ostis ära suure puust nupu, mis tükk aega siin laua peal oli. Küsisin, mida ta sellega teeb. Naine vastas, et tal on täpselt selline nupp puudu,” selgub Lumiste jutust tõsiasi, et ka kõige uskumatumal vidinal leidub kindlasti ostja.

Päris palju otsitakse üksikuid lambikupleid, keegi pereema rõkkas rõõmust, kui leidis täikalt sõõrikudosaatori – oli seda jupp aega tulutult tavalistest poodidest taga otsinud.

Üks härra tegi VHS kassettide kastis puhta vuugi ja ostis trobikond filmi, 50 senti tükk.

“Ütles, et need on täitsa uunikumid. Kusjuures see kast filmidega seisis meil aasta, enne kui ostja leidus,” pajatab Lumiste.

Eelmisel aastal helistas Ülejõe täikale laulja Vaiko Eplik ja päris ühe konkreetse vinüülplaadi järele, sest oli kuulnud, et see pidavat siin müügis olema. Ta jäi hiljaks, sest helikandja oli juba uue omaniku valduses.

“Meie täika”

Mullu sügisest korraldab MTÜ Meie Täika samanimelisi täikasid südalinnas Laial tänaval. Tegemist pole iga päev tegutseva müügikoha, vaid kord-paar kuus peetava turupäevaga, kus inimesed ise oma asju müüvad. Märtsis ja aprillis toimub täika kokku kolmel laupäeval.

Kirbuturgu korraldavad pärnakad Piret Õunap ja Nele Vostrjakov koos vabatahtlike abilistega, innustust said nad suvel Kesklinna silla juures toimunud Aunaste kirbuturust.

“Meie täikadel” on naiste kinnitusel läinud suurepäraselt, inimestele meeldib see ja tagasiside on ainult positiivne.

Kauplejaid käib mitmest linnast, nii Tallinnast, Viljandist kui ka Tartust, tulijate seas on tuntud inimesigi.

Täika müügikoht maksab viis eurot. Pakutakse kõike pere ja majapidamisega seotut, kaubitsejad võivad kohale tulla oma stangede ja laudadega. Kui seda “varustust” endal pole, saab lauad ja stange ühe euro eest kohapeal rentida.

Pooleaastane kogemus näitab, et enamasti äritsetakse rõivaste-jalanõude ja majapidamistarvetega.

Ostjad jahivad enamjaolt riidekaupa, kuna mõni müüb soodsalt tuntud ja kalleid kaubamärke ning pakutav kraam on igati moodne ja korralik.

Mõneeurone osalemistasu korraldajate kinnitusel müüjaid ei heiduta, rahva tung kapid tühjaks müüa on suur ja pidev.

“Meie täikal” on püsikliendid, kes igal korral kindlalt kohal. Korraldajate arvates on täikade eelis see, et pakutavat saab oma käega katsuda, selga proovida ja veenduda kraami sobivuses. Internetist ostes ei saa sugugi kindel olla, et asi üldse meeldib ja selga passib.

Pärnu kirbuturg

Sellest nädalast on Vana turu taga Väike-Posti tänavas avatud Pärnu kirbuturg, kus saab asju ise müüa ja müüki anda. Turgu peavad Olga Anosova ja Valeria Mjassojedova.

Ehkki sedalaadi kauplemiskohti on Pärnus rohkem kui üks ja mõnigi täika on läinud hingusele, on naistel oma ettevõtmisesse palju usku.

Neil on 90 ruutmeetril välja pakkuda 30 müügiboksi ja hulgaliselt eri mõõdus riiuleid. Stangest, lauast ja jalatsiriiulist koosneva 1.20 meetrit laia boksi nädalarent on kümme eurot. Väiksemate müügiriiulite rent jääb ühe ja kolme euro vahele.

Laupäeviti saavad soovijad mano a mano kaubelda, päevane müügiplats maksab samuti kümme eurot. Seega on igal juhul soodsam usaldada müügitöö kirbuturule kui ise kommersandiks hakata.

Kirbuturg on avatud teisipäevast pühapäevani nagu naabruses asuv Vana turg.

“See tähendab, et kui teisipäeval kaup meile tuua, on see müügis järgmise teisipäeva õhtuni. Kokku tuleb müügiperioodiks kaheksa päeva,” selgitab Anosova.

Hinnad määravad inimesed ise nagu ka selle, kui palju esemeid nad boksi mahutavad. Nädala jooksul võib kraami harvendada, juurde tuua ja hindu muuta.

Ostjad tingigu julgelt, müüja vahendab hinnapakkumise omanikule.

Peagi pannakse turul üles tahvel, kuhu saab ühe euro eest jätta müügikuulutusi. Ostusoovide ülespanek on tasuta. Kõik afišid on leitavad Pärnu kirbuturu Facebooki leheltki.

Et eesmärk pole muuta äri ainult riidelaadaks, leiab siinselt kirbuturult palju muud.

“Üleeile tuli üks mees ja küsis, kas meil on ainult riided või on “normaalset” kaupa ka. Ütlesin talle, et palun, siin on segisti ja seal valamu. Eile tuli ta kauba järele ja ütles, et kui selliseid asju pakutakse, hakkab tema tihedalt käima,” jutustab Mjassojedova.

Kui ilm lubab, hakatakse nädalavahetustel hoovis laatasid korraldama, sest Mjassojedova, kes varem aktiivselt internetis portaalide vahendusel ostnud ja müünud, peab täikalaadset müügisüsteemi tarbijasõbralikumaks.

“Isegi kui osta ülisoodsalt, näiteks ühe euro eest, peab arvestama saatmiskuluga, mis võib olla päris kopsakas,” tõdeb ta.

Pole vaja mõelda, et kirbuturult või täikalt pole midagi head leida. Mõni toob müüki päris uusi asju, millel veel silt küljes.

Kui nädalane müügiaeg ühel pool, võib kaubale järele tulla või pinda edasi rentida.

Pärnu kirbuturu boksidesse-riiulitele “unustatud” esemed võetakse müügist ja kingitakse suurperedele.