20aastaseks saanud Pärnu Ooper alustab homsest Eliisabeti kirikus laupäeviti toimuvate kontsertide sarjaga „Musica sacra“ kevadhooaega. Suvine “Suveaaria” Pärnu Vanalinna õuel üllatab tänavu suisa kahe ooperiga.
20aastane Pärnu Ooper alustab hooaega
1. märts 2013, 09:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadhooaja juhatavad sisse saksa ja inglise baroki meistrite kuninglikud orelifantaasiad Marju Riisikampi esituses.
Sarja järgmisel kontserdil kõlavad Monteverdi kirglikud soolomadrigalid, mida esitavad sopran Kai Kallastu ja Marju Riisikamp klavessiinil. Kui ooperižanri sünni juures viibinud Monteverdi oopereid on meilgi nähtud-kuuldud korduvalt, siis tema sarmikaid väikevorme tunneb Eesti publik vähem, põhjendavad sarja eestvedajad Andrus ja Kai Kallastu.
Märtsis, aprillis ja mais on samas sarjas tulemas veel tosin kontserti eri sisu ja esitajatega – Bachist kuni improvisatsioonideni. Esinejaiks varemgi Pärnu Ooperi kontsertidel osalenud pianist Diana Liiv, organist Ines Maidre, Pärnu muusikud Leonora ja Indrek Palu ja paljud teised. Sarja üks eesmärke ongi pakkuda esinemisvõimalust Pärnu oma interpreetidele.
Sarja kunstiline juht Andrus Kallastu, nii talviste kui suviste kontsertide, sealhulgas Pärnu Vanalinna õuel ooperite lavale toomisega tegelev Pärnu Ooper sai tänavu jaanuaris 20aastaseks. On need paarikümne aasta tagused päevad veel meeles?
Mäletan seda kõike väga täpselt, nagu see oleks olnud eile. Tavaliselt võib-olla ei ole asjadel nii selget algust, kuid seekord toimus kokkusaamine minu vanematekodus 5. jaanuaril 1993. Seal otsustas väike rühm inimesi, et teeme suvel Mozarti “Figaro pulma”. Mõte kasvas välja puhtast huvist selle muusika vastu.
Ma ei ole olnud kunagi eriline ooperifänn, ooper on mind huvitanud kõigi muude muusikažanrite kõrval. Ooper on kompleksne ja mahukas kunstinähtus, siin üks inimene ei tee praktiliselt midagi. Ooperi lavaletoomine on meeskonnatöö ja saab välja kasvada vaid ühisest sihiseadmisest.
Siit ka lihtne tõdemus: kõik need korrad, kui Pärnu Ooperi märgi all on ooperit tehtud, on meeskond olemas olnud. Ja neil aegadel, kui ooperit pole olnud võimalik teha, on meeskond puudunud.
”Figaro pulm” oli läbimurdeline produktsioon Eesti muusikateatri ajaloos. Paljud inimesed, kes seda mäletavad, küsivad: aga nüüd? Ütlen, et imede omadus ongi see, et need ei kordu.
Mis mõttes see tookord ime oli?
“Figaro pulm” tehti taasiseseisvumisjärgses eufoorias - sellist klassikalise muusika eraproduktsiooni ei olnud Eestis väga kaua aega olnud. Kokku tuli seltskond, kes tegi ennastunustavalt kümnetunniseid proovipäevi. Ja lavastus kukkus Eesti oludes enneolematult hea välja.
Helilooja Rolf Gupta, minu õpingukaaslane Sibeliuse akadeemiast, kes praegu on Kristiansandi sümfooniaorkestri peadirigent, tuli minu kutsel dirigendiks. 1993. aastal toimus “Figaro pulma” kontsertettekanne Vanalinna põhikooli saalis ja 1994. aastal oli kolm etendust Endla teatris. Ooperi lavastas Elmo Nüganen, kelle jaoks on see jäänud ainsaks ooperiproduktsiooniks.
Meil oli rahvusvaheline meeskond eestlastest ja soomlastest. Otsisime üles Pärnu lauljad: suurepärase Krahvinna rolli tegi näiteks Pille Lill. Kõik see oli tolle aja Eestis ainulaadne. Nüüd on toimunud juba väga palju eraprojekte ja need muutunud mingis mõttes tavalisteks.
Muusikateatrifestivali „Suveaaria. Kunstide süntees“ jaoks on teil Vanalinna kooli hoovi pandud üles oma lava. Kas võib öelda, et Pärnu Ooperi kodu on Vanalinna kooli õuel?
Pärnu Ooperil ei ole kodu. Pärnu tingimustes ilmselt ei saakski olla. Tänu internetivõimalustele oleme ammu loobunud ka büroost.
Pärnu Vanalinna põhikooli hoonega on mul väga lähedane suhe – olen Koidula kooli vilistlane. Õppisin seal esimesed viis aastat enne kooli kolimist.
Kui lapsena ma igale poole ei pääsenud, siis nüüd olen selle maja pööningust keldrini läbi uurinud ja tean neidki huvitavaid detaile, mis tol ajal jäid varjatuks. Koolihoone tiibade vahele jääva õue kui akustilise keskkonna voorused on aga selgunud ajapikku.
Selles kohas on haruldane loomulik akustika, mis on ainuvõimalik eeltingimus klassikalise ooperi esitamiseks.
Eesoleval suvel on teil „Suveaariaga“ järgmine ooper tulemas. Üks neist on juba läinud suvel nähtud Mozarti “Tituse halastus” ja uuena tuleb Donizetti “Anna Bolena”. Mõlema lavastajaks on rohkem kirja- ja sõnameistrina tuntud Kivisildnik (Sven Sildnik).
Meie koostöö Sveniga muusikateatri vallas algas sellest, et Sven oli ooperi väga suur kritiseerija. Ta juhtis tähelepanu kivinemisele, mis on selles 400 aastat vanas žanris aset leidnud.
Mulle tema lähenemine meeldis, sest ta juhtis tähelepanu väga õigetele asjadele. Tema kriitikast kasvas välja minu ettepanek, et okei, tee niisugune asi, mis sulle endale meeldib. Ainult kriitiline suhe võib kaasa tuua innovatsiooni ning muuta loomingulise keskkonna tõeliseks laboratooriumiks.
Oluline on ka see, et Sven on pärnakas. Pärnu Ooperi põhimõte on algusest peale olnud rahvusvahelisus ja teisest küljest meie oma inimeste potentsiaalil ja panusel põhinev looming.
Milline on tulevikuvisioon?
Pärnu Ooper on tegutsenud 20 aastat ja loomulikult ma loodan, et veel pikem aeg on ees. Läbi raskuste see kõik kulgeb, aga tahame areneda rahvusvaheliseks originaalproduktsioone tootvaks ooperifestivaliks.
Pärnul on tohutud võimalused ja potentsiaal. Väga huvitav on seegi, mis toimub praegu teatrivallas, millises suunas areneb teatrifestival „Monomaffia“. Kõrgkultuuri foon on Pärnule kindlasti kasulik.