Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/03/01/1612286t1h2e8d.jpg)
Kui souliartistid Aretha Franklin ja Marvin Gaye oleksid kunagi mingil moel lapse saanud, oleks nende kahe muusikalise geeniuse tütre nimi tõenäoliselt Alice Russell.
Briti soulitraditsiooni jätkava Russelli jaoks on äsjailmunud „To Dust“ umbes kümne aasta pikkuse soolokarjääri viies stuudioalbum. Moodsas soulis ja funkmuusikas helisev plaat kraabib mullatoidul olevad rohkem kui pool sajandit vanad muusikastiilid hauast ja raputab nad tolmust puhtaks, näidates, et mõnekümne aasta taguse sünniaastaga inimestelgi on soul’i.
Kolmeosaline „Heartbreaker” alustab tillukesi avangardikillukesi armastava Russelli taktikepi, liikudes loo emotsionaalse tuumani tasa ja targu, ent kogu plaati läbival gruuvival tantsusammul.
Roisin Murphy ja Moloko nu-diskolikku soulitraditsiooni jätkav “Hard and Strong” on üks neist väheseid lugusid, mis ei kannataks mõne house-muusika DJ käe all toimuvast potentsiaalsest töötlusest ja sobiks veidi tempokamas versioonis edukalt tantsupõrandalegi.
„Hard and Strong“ on ühtlasi parim näide Russelli võimest segada albumit läbiv tänapäevase kõlaga rock’n’roll-biit ja kaheksakümnendate gruuv endale omasesse modernsesse stiilikompositsiooni.
Oma osa albumi vaieldamatult šiki pakendi stiilipuhtuses on kindlasti mängida Russelli produktsioonil silma peal hoidval TM Juke’il, kes on ühtlasi lauljatari bändis kitarrist ja loominguline parim sõber.
„Twin Peaks“ viib lauljatari diskorütmide juurest tagasi suus sulavalt suhkrusele soulirajale, mis mõjub niisama nurjatult kui kuum šokolaadifondüü, milles Russell enda mahlase hääle maasikat ringi keerutab.
Alice Russell on praegu modernse hingemuusika tõeline kaitseingel, võideldes populaarse valeprohvetliku soulikontseptsiooniga, mis andeka, ent kommertsliku stiiliga Adele’i peavooluedust nii mõneski mõttes rikutud on.
„To Dust“ ei ole kindlasti lihtsalt järjekordne popsoul-album. Ka pole see moodsaks (ja lihtsaks) mugandatud versioon kunagiste vokaallegendide kuulsaks lauldud žanrist.
„To Dust“ on ausammas tõelise souli traditsioonile, näidates, et muusikas, nagu igal pool mujal, on oluline progress ja võime uuendusi teha, muutmata seda osa helikunstist, mis on hea ja aus ega vaja parandamist.