Tervetuloa Tuulepealse maa teise serva!

Foto: Kaader filmist

Mihkel Ulmani ja Lauri Vahtre täispikka ajaloofilmi „Tuulepealne maa“ vaadates mõistsin, kui rikutud me oleme.

Nii masu-talve-hinnatõusu ühistöises surutises deformeerunud kui telekast endale lohutuseks üha rammusamat verd-higi-pisaraid oodates. Kuna meil on ajalooteemalisi filme suhteliselt palju ning teiste maade ja rahvaste kallal käinud hakklihamasin on pompöössem, võib seesinane omamaine uudisfilm igavana tunduda.

Ent kui nimetame seda sordiinialust-leebet-napilaibalist teost igavaks, tunnistame ühtlasi oma märtrimeelsust. Me tahamegi kannatusi ja koledusi. Kui tahame, siis pälvimegi nii elu kui sellest rääkivad filmid stiilis “Lõpp-punkti” laadne ebahumaanne perversiteet.

Arvustajad küsisid riigi sünnipäeva kontserdil esinenud noorte kohta, miks nood nii sorgus on. Aga sellepärast, et neil ja nende peredel on samad elektriarved, aktsiisid ja käestkaduv arstiabi-haridus-kultuur, mis kogu rahval. Nende ees on risti ja püsti sama – juba paratamatuks saanud – Soome-suund.

Ükskõik, kas paadiga või suuskadega – peagi kuulevad nad sama lauset, millega lõpeb „Tuulepealse maa“ film: tere tulemast Soome, vapraid Eesti mehi läheb Mannerheimi(katu)le ikka vaja – kordonis on soe, sealt saate kõike, mida vajate …“

Täna sama. Ja kannatused kangemadki kui toonased. Inimestele on reeglina talutavamad ekstreemsed, järsku kangelaslikkust eeldavad sündmused kui painav vindumine, millel ei paista lõppu ega eesmärki, mis piinu ja pettumusi, lootusetust ja loobumisi põhjendaks.

Kelle jaoks siis?

Ei ole sõda noorte meeste jaoks, manitseb filmi paralleelpealkiri. Kelle jaoks siis? Sõda on nagu haigus. Haigeksjäämisega algab tervekssaamine – või ärasuremine.

Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust, teatavasti. Ja nemad taluvad lõputut pinget paremini. Viivad elu edasi siis, kui minema panevad ja hauda lähevad väikesed poisid, kes on tehtud tiigrist ja konnast ja kutsikahännast.

Kui mehed saavad ajaloovintsutuste käes valgeteks ja punasteks, panevad metsa ja Soome või saavad surma, mitte tulevaste eestlaste isadeks, siis naised on ikka naised. Lihtsalt naised.

Selles filmis on eestlasele liigutav ja nostalgiat tekitav vaadata dünastiaid ja aja kulgemist.

Näe, noor Kaljujärv mängib juba 40aastast, noor Dvinjaninov näitlejaks saamas – ja Risbiterist majakavaht saanud – näe, vahtrad õitsevad, näe langetavad lehti … Üsna kindlalt on uudislinastuse näol tegemist kultuurinähtusega, mis läheb ajas aina paremaks ja väärtuslikumaks.

Mis aga ei muutu, on Tambet Tuisu kuri saatus ainult halbu-halvemaid-halvimaid mängida. Ükskõik kas rõveda või nooblina – nii “Rasputinis” kui “Deemonites”, “Mina olin siin” kui “Kättemaksukontori” esimeses osas – mis äsja raamatuna ilmus – ikka paha.

Kui minult filmistsenaarium tellitaks, kirjutaksin ekstra Tambetile mõeldes loo, kus tema on lõpuks ometi Ingel – selleks ei pea olema igav ega elutu, hea võib olla põnev. Ma loodan.

Kindlasti saaks sellise loo kirjutamisega hakkama Mihkel Ulman, kes on praeguse Eesti kirjandusmaastiku üks humaansemaid autoreid. Vähe laipu. Ladusalt seeditav pinevus. Enam-vähem häpiendid – vähemalt neile, kes need häpid endid ära on teeninud.

Näts põses ja kleit varastati

Kas rumalusest punaseks läinud ja kuuli saanud kutile viimset abi pakkuva relva jätmine on mõrv või humaanne tegu? Neiust, kes seda filmi lõpus teeb, algab Eesti uute amatsoonide esimene laine.

Kõigepealt laseme meestel endal end tappa, kes isegi sellega hakkama ei saa, selle … Mnjah. Nii ongi. Tänagi. Igas eluvaldkonnas. Igal tasandil.

Õrnem sugu on ammuilma läinud, tugevam sugu aga see, kes marsib riigi sünnipäeva pidustustel üha vaesemast ja väsinumast rahvast naeratades üle, mitmetuhandesed kleidid seljas.

Kirjutatud on, et kui maailma 100 rikkaimat inimest oma vara puudustkannatajatega jagaksid, ei nälgiks maailmas ükski.

Kui meie tugevam sugu ehk naised jätaksid sedasorti ballidele minemata, ei peaks meedia päevi ja nädalaid tegelike teemade asemel arutlema, miks Toomas Hendrikul oli Simmidelt laenatud hümni lauldes näts põses, kuhu emanda talje teeme, kellelt tema kleit varastati ja kas üle sinise vaiba ajalukku marssinud noormees Meelis oli sangar või mühakas.

Ehkki püüe üksinda džotile viskuda oli paratamatult pisut nurgeline, on tegemist olümpiaadivõitja-ideegeneraatoriga, kes võib elus vägagi kaugele jõuda – sel ajal kui me teised räägime ja rügame, kannatame ja kurdame.

See kutt teatas: märterluse aeg on läbi – tegudele! Ja Ulmani kõnepruuki kasutades – kes ei tegutse, on kämbu.

“Tuulepealne maa” 13. osa “Ei ole sõda noortele meestele” (2013).

Stsenaristid Mihkel Ulman, Lauri Vahtre, režissöör Ain Prosa.