“See ei ole oluline, et istute, oluline on see, et omavahel liigute ja räägite,” nii sõnastab tosin aastat tegutsenud Jõesuu külateatri käsitsi kirjutatud kroonika trupi juhtmõtte ja üsna sõna-sõnalt käib see kesknädalaõhtuse proovi kohta.
Jõesuu külateater toob lavale kriminaalse komöödia
3. märts 2013, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lasteaednik, autojuht, pensionär, koolitöötaja, uste-akende valmistaja teevad juhendaja Kaili Limengu käe all esimest korda proovi koos liikumisega, tekstikaustad käes. Suveks peab lavale jõudma Richard Wrighti kriminaalne komöödia “Ei ole kerge olla naine” ja ettearvatult on tegemist publikut naerutava tükiga. “Kolmeteistkümnendaga,” täpsustab algusest peale trupis olnud kroonikakirjutaja Luule Adamas, pensionär ja endine Jõesuu lasteaednik.
Argise asemel
Esimest korda tuli Jõesuu rahvas klubijuhataja Urve Paluoja kutsel raamatukogutuppa kokku 15. novembril 2002 ja vähem kui poole aasta pärast anti Tori rahvamajas esietendus kolmevaatuselise komöödiaga “Kui põhjakaru ärkab”.
Jõesuu raamatukogu tagatuba ongi jäänud külateatri pesaks, kuhu kord nädalas ja enne esietendust tihemini proovi tullakse, tööpäeva järel ja ümbruskonna küladestki.
“Toomas on veel puudu,” vaatab trupi juhendaja kella, mis on venitanud suure seieri üle seitsme ja tiksub kaheksandat õhtutundi.
“Näed, tuleb, valge müts vilksatas akna taga,” ütleb keegi ja hetk hiljem ongi autojuhina töötav Toomas Tiits platsis, viskab jope seljast ja proov algab. Toomas on selles peapeale pööratud eluga tükis põhiosatäitja, mängib meest, kes pere päästmiseks ja majavõla maksmiseks läks kuulutuse peale rikkasse perre majapidajannaks.
Trupi koosseis nagu juhendajagi on aastatega vahetunud. Uusi tükke valitakse nii, et jätkuks osatäitjaid, et endal oleks huvitav ja lõbus, et kajastuks külaelu. Mõnikord pööratakse kogu tükk pea peale, näiteks Koidula ainetel “Kosjaviinad”, mis lavastati pealkirjaga “Kosjaviinad Jõesuu moodi ehk parem pudel peos kui kosilane katusel” ja kaasaegse värvingu andis sellele tekstile Kaili Limeng. Kuhjavere külateatrite festivalil on Jõesuu trupp aastaid osalenud ja kodukandi lavad on neile tuttavad.
Dekoratsioonid ehitatakse ise, kui vaja, või otsitakse kodudest kokku, riided samuti või tuuseldatakse kasutatud rõivaste poode pidi.
Innustust annab näitemänguharrastajatele tänulik publik, kes ootab ikka ja jälle neilt uut tükki, olgugi et jõukohane on üks uus etendus aastas.
“Elus on teatrit küll, aga näidendis on võimalik teisi situatsioone ja tegelasi mängida,” kostab juhendaja pärimise peale, kas elus on veel vähe teatrit, et seda tuleb juurde teha.
Pärnumaal tegutses mullu kaheksa harrastusteatrit, tänavu on see arv kahjuks Häädemeeste võrra väiksem. Jõesuus pärineb näitlemise pisik ilmselt ajast, mil klubis töötas paarkümmend huviringi, suured teatrid tõid etendused maarahvale koju kätte. Aga üle kõige on ikkagi publiku ette astujate endi tahtmine ja huvi, innukus.
Kolm ühes
Jõesuu tähendab jõgede suuet ja küla nimi vastab täpselt tegelikkusele, asudes kohas, kus Navesti jõgi suubub Pärnu jõkke. Rahvasuhu on jäänud Päästale, Puista ja Puussaare külast ning võtab enda alla 16 ruutkilomeetrit ehk pool Pärnu linna pindalast.
Tori vallavanem Mart Vaiksaar elab vastaskaldal Muraka külas, kuhu Jõesuust poe ja kõrtsi nurga tagant viib Pärnumaa pikim rippsild. See on 67 ja pool meetrit pikk ja lühendab jalgsikäijate teed ühest külast teise 1975. aastast.
“Tean Jõesuu asju üsna hästi, see oli suur majandikeskus, elu käis päris kõvasti, meie huvi on seda piirkonda jätkuvalt elus hoida,” räägib Vaiksaar ja nimetab ridamisi ettevõtjaid ja asutusi, mis jäävad selle ligi 350 elanikuga küla piiridesse. “Säästke OÜ annab oma tootmise ja töölistega monofunktsionaalse asula mõõdu välja, suur tööandja on Tori hooldekodu, mida haldab riigi aktsiaselts Hoolekandeasutused, Kudruste külaselts on aktiivne, rajasid eelmisel aastal teeristi lähedale külaplatsi.”
Kunagisele talukohale rajatud külaplats jääb looduskaitsealuse Päkapikumänni lähedusse ja valla keskpunkti. Selle kidura, vaevalt nelja meetri kõrguse puu kohta pajatab rahvasuu, et kunagi olnud siin laagris Rootsi sõjavägi ja Rootsi kuningas torganud oma männipuust kepi telgi kõrvale maasse ja unustanud sinna. Et kasvama läinud kepp oli maa sees peenemat otsa pidi, tulnudki puu kidurake.
Aga nõukogudeaegse põllumajanduse õitsengu ajal spetsialistidele ehitatud agrolinnaku korrusmajades on tühje kortereid, mis teevad vallale muret, kuigi Jõesuu keskasula näeb kabe välja ja selle varjust aimub siinsete korteriühistute ettevõtlikkust.
“Tööhõive küsimus on maal kõige teravam, kodu lähedal pole töökohti leida, inimesed rändavad välja,” lausub vallavanem, kuid lisab tooni võrra rõõmsamalt, et vald mõtleb lasteaiateenuse pakkumise üle Jõesuu külas, sest praegu on 280 ruutkilomeetri peale vaid üks lasteaed, Tori alevikus.
Jõesuu küla
* Tori valla 20 küla hulgas üks keskmisi, ligi 350 elanikku.
* Pindala 16 ruutkilomeetrit, rahvastiku tihedus 22 inimest ruutkilomeetri kohta, ületades valla keskmist külaelanike tihedust üle kahe korra.
* Koosneb endistest Päästale, Puista ja Puussaare külast.
* Omaaegse Säde sovhoosi keskus, 1967 valmis kauplus-söökla, 1972 kontor-klubi, milles asub Hoolekandeasutused ASi Tori kodu.
* Registri andmetel on külas 35 aktsiaseltsi, osa- ja mittetulundusühingut, seltsi ja eraettevõtjat, mis teeb keskmiselt kümne kohaliku kohta ühe ettevõtte.
* Suurim ettevõte on 180 töötajaga taanlastele kuuluv puidufirma OÜ Säästke.
* Avatud on raamatukogu ja postipunkt, pood ja söökla, küla läbib maabussiliin.
* Vaatamisväärsus on kidura kasvuga üle 100 aasta vana Päkapikumänd, mis võeti looduskaitse alla 1937. aastal.
* Eestis on kolm Jõesuu küla: Pärnu maakonnas Tori vallas, Hiiu maakonnas Kõrgessaare ja Harju maakonnas Jõelähtme vallas. Viljandi maakonnas Kolga-Jaani vallas on samanimeline koht.