Teraviljakasvataja harrastab laskmist

Jõesuu talu põhitegevus on viljakasvatus, isa Lembit Mihkelstein seenior ja tema poeg harivad 200 hektarit põldu, hoidlas aitab neid Lembit Mihkelstein juuniori poeg Andre. Foto: Urmas Luik

Majandiaegse viljahoidla uksed on paastukuu esimesel päeval pärani. Sellepärast, et on reede ja laohoone omanik OÜ Jõesuu Talu müüb siis enda kasvatatud teravilja. Hiigelmõõtu rajatis on väljastpoolt kaetud uue roheka vooderdisega ja seestki silmanähtavalt tarbepäraseks kohandatud.

Osaühingu tegevjuht ja Jõesuu talu peremees Lembit Mihkelstein ütleb, et kunagi olid siin jõe ääres tema vanaisa talu maad ja külanimi Jõesuu oli sellel küljes juba esimese Eesti Vabariigi ajal ja tuli nagu pärandusena kaasa, kui lapselaps kohta vormistas. Põldu peab Lembit Mihkelstein koos Säreveres noortalunike kursustel käiva pojaga, kellel on isaga ühesugune nimi. Seega räägime seeniorist ja juuniorist, kellel on nii-öelda riskide hajutamiseks teraviljakasvatuse kui põhitegevuse kõrvalt vaja aega jahinduse ja turisminduse jaoks. Õigemini on need kaks omavahel seotud ja rääkida võime jahiturismist Rahnoja jahiseltsi piirkonnas.

Küla ümbruses harivad isa ja poeg umbes 200 hektarit põllumaad, kasvatavad seal otra, kaera, rapsi, nisu, hernest ja kevadpäikesest ootab kasvujõudu ligi 20 hektarit talinisu.

“Talinisu peaks olema hästi talvitunud, suurt sula ei ole eriti olnud ja vesi pole põllule kogunenud,” arvab Mihklestein seenior kevadkuusse taganevast talvest. “Aga maad pole siin kerged, savimullad ja kivid, ja öelda, millal tänavu põllule saab, ei tea veel arvata, aga kõige varem oleme siin kündnud-külvanud jüripäeval,” nendib ta.

Jõesuu talul on põllutehnika endal olemas, läinud aastal muretsesid nad liisinguga kombainigi, siis ei pea kellegi taga ootama.

“Sügisel saavad ju viljad ühel ajal valmis ja siis tahavad kõik korraga põllule minna, meil on siin piirkonnas neli suurt tegijat, meie oma paarisaja hektariga oleme väikesed nende kõrval, masinaühistu oleks muidugi mõttekas, sest Eesti rahas kahemiljonilisel kombainil on tööd paariks nädalaks, ülejäänud aja aastast seisab see jõude,” seletab seenior ja juunior noogutab kaasa.

Kevadkülviks vajalik viit sorti seeme ootab põllutööde lahtiminekut. Võrsuma on vaja panna ligemale 30 tonni teravilja, peale selle raps. Jõesuu talu kaugemad põllud jäävad külast kilomeetrit kolm kaugele.

Põllupidamine on Mihkelsteinide peres meeste õlul, naised käivad tööl, üks koolis, teine taanlase juures, see tähendab osaühingus Säästke, ja loomapidamisest on vanema Lembitu peres jäänud vaid kanad, sest terad on neile omast käest.

Tori vallas ja kaugemalgi teatakse isat-poega Mihkelsteine kui täpsuslaskureid, kes jahilaskmises toonud Pärnumaa suvemängudel omavalitsusele võidupunkte. Aukartustäratav on karikate ja medalite ning meenete kogu, mis on saadud jahindusega seotud laskevõistlustel, lisaks jahitrofeede auhinnad.

“Hundid, kõik on kuldmedalid,” viitab vanem Mihkelstein seinale, kus võsavillemite koljud reas, nende kõrval puitalustele seatud metsseakihvade kogu.

Huntidega olevat seeniori jutu järgi nii, et kui nad külaümbruses on pahandust teinud ja kütid neid karistada tahaksid, siis on hallivatimehed nii targad, et varjuvad Soomaa rahvusparki, nagu teades, et looduskaitsealal neid keegi taga ajada ei tohi.