Kogumisfanaatik oskab makulatuuri hinnata

Kollektsionäär Toomas Ollino kogub piletite, postkaartide ja ümbrike kõrval plakateidki. Teisel pildil nähtav peoplakat on koguni Pärnumaaga seotud. Foto: Urmas Luik

Pärnakas Toomas Ollino pole klassikaline filatelist, sest tema korjab absoluutselt igasugust nodi, millest paljutki peavad teised tühipaljaks prügiks.

Kollektsionäärina on mees tõeline “omnivoor”, sest kogub praktiliselt kõike alates postkaartidest, ümbrikest, loteriipiletitest, kupongidest sõidu- ja telefonikaartide, plakatite, dokumentide, diplomite ja reklaamideni välja.

Ühesõnaga, mis teistel ahju alla, see temal kataloogi.

“Vahel ikka naeran, et eks see kogu üks pensionisammas mul ole. Või siis kingin asjad kunagi muuseumile,” muigab Ollino.

Tjah, küll muuseum kollektsiooni kahel käel vastu võtaks, selle läbihekseldamisega oleks teaduritel töö pikaks ajaks kindlustatud.

Ollino suudab oma kogumishasardi stardi üsna täpselt dateerida.

See alanud aastal 1973, mil ta esimese klassi juntsuna kommi-, nätsu- ja šokolaadipabereid talletama hakkas. Just nii nagu kümned tuhanded teised nõukogude lapsed.

Märganud, et poisil on huvi ja nutti kollektsioneerimisega tegelda, otsustas vanaisa pärandada oma vanaaegsete postkaartide kogu lapselapsele.

“Eks ta vaatas, et oskan korjata ega parselda asju maha, ja nii see korjamiseasi mul postkaartide peale üle läks,” meenutab Ollino.

Toatäis varandust

Nüüdseks on kogu sedavõrd mahukaks paisunud, et tervenisti sellele silma peale visata ei saa.

Igat sorti ümbrikud, dokumendid, load, diplomid, kirjad, postkaardid, kava- ja rindelehed, reklaamid, telefoni- ja sõidukaardid, kõikvõimalikud piletid-pääsmed-talongid-kupongid, rahatähed, kviitungid, pudelisildid, reklaamtrükised, taskukalendrid, visiitkaardid, isiku- ja koolitunnistused et cetera on hoolikalt kiirköitjate vahele paigutatult mitmes toas hoiul.

Sellegipoolest ei täi mees end päris kõige kogujaks nimetada.

Muist kraami – nagu näiteks kommipaberid, tikutopsid ja taskukalendrid – on alles nii-öelda vanast ajast ja neid ta enam aktiivselt juurde ei hangi.

Küll muheleb rahulolevalt aiva järgmiste ja järgmiste kataloogide sisu näidates, et ega’s sõbrad asjata märgi, et polegi mõtet midagi talle pakkuda – nagunii on kõik olemas.

Tõsi mis tõsi, lappa või segaseks, kilekaante vahele pistetud paberkraamil lõppu ei tule!

Kusjuures Ollino on suutnud 40 aastat pidada kinni põhimõttest, et kollektsiooni täiendamiseks raha välja ta ei käi ja oma kodust midagi maha ei müü.

Kopsakad laarid träni on tulnud aegamisi mitmelt poolt, muu hulgas kokku kantud vanade majade pööningutelt. Loomulikult ei tuuselda mees seal omavoliliselt, lihtsalt ametid on olnud sellised, mis ikka ja jälle katuste alla viinud.

Kuna pärnakas huvitub postkaartide ja ümbrike kõrval veel pea igasugusest makulatuurist, on mõni kole õnnelik, kui kollektsionäär kastitäied “paberijama” jalust ära viib.

Veel üks pilet

Kogu ei piirdu üksnes Eestiga. Ilmas ringi rännanud ning siin ja seal elanud Ollinol on materjali nii Euroopast kui kaugemaltki.

Näiteks Ameerika Ühendriikides elatud kaheksa aastaga korjus kenake hulk jänkide loto- ja ühistranspordipileteid, telefonikaarte ja mitmesuguseid pääsmeid.

Üks telliskivipaksune kataloog ongi puhtalt kõikvõimalike piletite päralt, siin on vaheldumisi bussi-, lennuki-, laeva-, rongi- ja muid pääsmeid. Väga palju rongiliiklusega seotud pileteid sai Ollino oma depoos töötanud vanaisalt.

Üks varasemaid eksemplare pärineb 1917. aastast. Tegemist on kitsarööpmelisele Tallinna-Viljandi-Mõisaküla raudteele sõiduks ostetud piletiga.

Lennukipiletite seast hakkavad silma Aerofloti sinipunakirjalised pääsmed, vahvad on ka Nõukogude Eesti siselendude piletid, näiteks Pärnu-Tartu lennu oma aastast 1967 hinnaga neli rubla. Niisama tore on Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati pääse.

Linnaliinibussipiletite puhul teab Ollino raudkindlalt, et neist on tal olemas absoluutselt kõik eksemplarid, mis on Pärnus 1960ndatest kuni tänaseni käibel olnud.

Kuna lotot on mees terve teadliku elu mänginud, siis loomulikult on tal soliidne partii õnnemängudega seotud paberilipikuid.

“Üks asi ei anna midagi, aga kui üht tüüpi esemeid on 10, 20 ja enam, hakkad neist sotti saama, läheb huvitavaks ja tekib hasart,” selgitab Ollino, mis teda külg külje kõrvale pikitud paberikestes võlub.

Muist pileteid on kronoloogilisse järjekorda seatud, ent kuna albumeid on palju, ei suuda omanikki hoomata, mis kõik neis peidus.

Ühikuliselt on esemeid tuhandeid, kindlasti leidub siin materjale, mida pole ühelgi arhiivil ega muuseumil.

Ollino suurimaiks lemmikuiks on vanad postkaardid ja ümbrikud, mis katalogiseeritult hõivavad terve kummuti.

Muudkui vahi ja imesta: 1905, 1911, 1926, 1936, sõja-aastad, nõukogude periood; kuupäevad ja templid vahetuvad, kirjamarkidel uued riigipead; kümnendid ümbrikel ja kaartidel jooksevad sõrmede vahelt läbi kui üks silmapilk.

Suurel osal koltunud ümbrikest on veel kirjadki põues. Need on pea kõik seotud Eestimaaga, aga autoreid ega adressaate ei või nimeliselt mainida.

Teeme (vahetus)kaupa!

Olgugi et südamelähedasemad kogumisobjektid on Ollinole ümbrikud ja postkaardid, oleks ainult ühele-kahele asjale igav keskenduda. Sestap jahibki ta kõike muudki.

Peale toatäie postkaartide ja muu paberkraami talletab mees portsu mobiiltelefone, fotoaparaate, raadioid ja mudelautosid.

Neid asju kutsub ta “vahetusmaterjaliks”, mida käia välja ümbrike või postkaartide eest. Vorst vorsti vastu põhimõttel kaubitsemine istub Ollinole paremini, sest siis pole vaja rahaga jännata.

“Teate, kasulikum on mitte osta,” sõnab ta. “Sest raha eest ostes saad – vabandust väljenduse eest – alati lohku.”

Mnjah, ehkki praegu ei näi kingakarbitäis vanu mobiiltelefone teab mis aare, minevat needki peagi hinda.

Ollino jutu järgi küsitakse juba praegu väärikamas eas mudelite eest sellist raha, et oi-oi-oi. Päramine aeg kõneriistad kindlasse kohta rikkaid kommersante ootama panna.

Ära ei tasu visata vanu valimisreklaame ja pudelisilte – needki on väärt nänn.

Tubased tegevused, olgu kollektsiooni korrastamine või siis mobiiltelefonide parandamine, on Ollino hinnangul ääretult mõnusad ajaviited ja tõhusaks ventiiliks maandamaks pingeid, kui keegi on “ajud ära komposteerinud”.

Tegevust jagub rohkem kui küll. Näiteks hiljuti leidis mees kolmeks tükiks rebenenud kainestusmajatalongi fragmendid. Kleepis killud niisutatud paberossipaberile ja “tohterdas” talongi nii terveks, et mine või kainestusmajja.