Alati saaks minna lihtsama vastupanu teed, jättes valusa kärpimise ja võttes suuri laene, mille arvelt jooksvaid kulusid vähenevate tulude tingimustes katta.
Parajasti võimul olevatele poliitikutele oleks see valutum, küllap populaarsem valik, kuid tähendaks kriisi mõjude lükkamist kaugele tulevikku. Neid laene maksaksime ju aastaid. Samuti peaksime eelarve suurde defitsiiti lastes unustama euro kui garandi Eesti majanduse jätkusuutlikkuse ja usaldusväärsuse suhtes. See omakorda mõjutab meist igaühe tulevasi sissetulekuid, olgu palga või pensionina.
See, et Eestil on reaalne, kuigi raskesti saavutatav võimalus lähiajal eurotsooniga liituda ja kriisi lõpp endale lähemale tuua, paneb imestama nii mõnegi välisriigi poliitikuid ja analüütikuid. Eestlaslik on oma riigi ja valitsuse suhtes pisut kriitiline või vähemasti skeptiline olla, väljaspool osatakse meist rohkemgi hinnata valitsuse panust reservide kogumisele headel aegadel ning kulude kiirele kärpimisele kriisi saabudes.
Me ei tea veel, kas astutud sammudest piisab. Kindluse mõttes peame veel pingutama. On kriitiline valik, kas jätkame raskete (aga vajalike) otsuste tegemist või laseme rihma lõdvaks ja küsime rahvalt lisaraha suurte maksutõusude kaudu.
Väidan, et viimasena nimetatud variant oleks kergema vastupanu teed minek valitsusele ja raskem tee tööinimestele.
Eelarvekärpeid arutades püüavad kõik erakonnad näidata oma maailmavaatelist nägu ning pakkuda pelgalt päevapoliitilise punktivõidu saamiseks välja ideid, mis kohe on hukule määratud.
Näiteks ründavad sotsid järjepidevalt vanemahüvitist, sest too olevat Reformierakonna nägu. Vaadates viimastel aastatel tugevalt tõusule pööranud iivet, ütleks ma, et vanemahüvitis on nende tuhandete Eesti laste nägu, kelle sünd pere sissetuleku säilitamise tõttu võimalikuks sai.