Järgnevas kirjatükis ei puudutaks ma jumala loodud ja imekombel enam-vähem hästi säilinud looduskaitsealasid ja korralikult hooldatud riigimetsi. Räägiksin hoopis muudest Eesti maaüksustest, nagu hooldamata eikellegimaad, kultuurmaastikud (põllud, heinamaad), võsad, mõisad, talud, elamukrundid, linnamaastikud, ehk siis maastikest, kuhu inimene on sekkunud või mille hoopis lohakile jätnud.
Mulle tundub, et selles vallas jääb Eestil arenenud riigist päris palju puudu. Kulupõletamine ja prügi metsa alla tassimine, kust siis natuke hoolivamad peavad, higi otsa ees, selle kokku korjama ja ära viima, ei anna kuidagi kultuurriigi mõõtu välja.
Viimasel ajal on ajakirjandusest läbi lipsanud mõnele uus erialane mõiste “maastikuehitus”, mida õpetatakse maaülikoolis, TTÜ Tartu kolledžis, Luual ja Räpinas.
Tegelikult ei ole siin midagi uut, tegemist on maastikuarhitektuuri, aiakujunduse, linnamaastiku kujunduse ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Võib-olla paljud ei nõustu minuga, aga nõukogudeaegne maaparanduski oli tegelikult maastikuehitus: põldude kuivendused, teedeehitused, paisjärvede rajamised ja metsakuivendused andsid kohati väga hea tulemuse.
Soome, Rootsi ja Norra on selles mõttes erandlikud, et seal on kõige suurem ja mõjuvõimsam maastikuarhitekt loodus, inimesel ei ole eriti palju võimalusi lollust ega lohakust üles näidata.
Väiksemastaabiline maastikuehitus toimus meil mõisate aegu, kui tulemused olid väga silmapaistvad. 17.–18. sajandil ei olnud meie mõisatel Euroopa tasemel midagi häbeneda. 20. sajandil lisandusid Eesti maastikuehitusse talumajapidamised.
Kaks korda meist ülekäinud rinne ja kaks okupatsiooni, viimane neist 1944-1991, suutsid kõik varasemate põlvkondade rajatu lõhkuda ja lagastada. Iseseisvuse esimesel perioodil alustati uue hooga, aga nappis raha ja asjatundjaid. Üks Eesti ilusamaid ja sisukamaid maastikuehitusega mõisaid Sangaste pole küll veel korras, aga ometi võib aimata, kui suurejooneline, uuenduslik ja inimlik seal kõik oli.
Päris korras mõisatest, mida mina olen külastanud, julgen mainida Palmset, Sagadit, Pädastet. Ilmselt lisandub nimekirja veel mitu, aga mul pole olnud juhust sinna sattuda. Talude ja koduaedade kujundamine sai hoo sisse veel sügaval nõukogude ajal, aga võimalused olid toona napid.
Praegu on riigi seis põhimõtteliselt üsna kurb, nii mahukas aktsioongi nagu mullukevadine prügikoristus ei andnud veel eriti märgatavat tulemust. Vaja on kõikide kinnistuomanike, omavalitsuste ja katusorganisatsioonide järjekindlat ja süsteemset ühistööd.
Vestlesin mullu Haapsalus kunstnik Epp-Maria Kokamägiga, kes kuuldes, millega praegu tegelen, lausus: “Armas jumal, Eestimaa on nii räämas, et sellel alal enne 200 aastat midagi veel ära ei tee. Mis turiste me siia kutsume, võsa ja prügimägesid on odavamateski riikides? Sel alal ei peaks ju küll tööpuudust olema, võsa raiuda, murusid niita ja parke riisuda peaks kõigile jõukohane olema.”
Hindan väga Kokamägi, tema abikaasa Jaak Arro ja nende laste panust Eesti kaunimaks muutmisel nii Tõstamaa vallas kui Haapsalu linnas. Käige ära Haapsalus, te ei kahetse.
Pärnu linn on jätkuvalt tänu Kristiina Kupperi ja tema tiimi tööle Eestis üsna korras, aga siin hakkab vist olulist mõju avaldama rahapuudus. Olen lugenud halvustavaid artikleid Pärnu tänavate seisust, aprillikuistest liivatormidest tänaval ja see teeb nukraks.
Mida saaksime kohe ära teha? Pakun välja järgmise programmi.
Esiteks hinnaku iga kinnistuomanik kriitiliselt oma kinnistu seisu ja pangu paberile ülesanded, mis talle oleksid nii füüsiliselt kui majanduslikult jõukohased. Teiseks oleks sama vaja teha omavalitsustes. Kui kaua me vaatame neid mahajäetud ja lootusetult lagunenud kolhoosiaegseid varemeid? Minule on see vaatereostus koledam kui mingi võsa.
Kolmandaks on aiaomanikele poodides abiks kümneid, võib-olla isegi sadu kommertseesmärgil trükitud tõlkeraamatuid Inglismaalt, Rootsist ja mujalt. Need kõik on kahtlemata professionaalide kirjutatud, aga Eesti olud ja kliima, mida taimestik peab taluma, on üsna erinevad. Ühe raamatu raha eest oleks võimalik kutsuda tunniks ajaks asjatundja, kes annaks nõu, mis suunas edasi töötada, et kulutada vähem ja saada parem tulemus.
Minu silmis on aktuaalne teema, et põllukülade elanikud ei ole veel koduümbruse kujundusega tõsiselt tegelema hakanud. Ometi on seal probleemiks liiga lähedal asuvad naabrid, tuul, liigniiskus, kastmismured.
Kõigil istikuostjail soovitan eelistada eestimaist ja mitte osta liialt väikest puud või põõsast, mille ilu näeb kümne aasta pärast. Lõpetuseks kutsun üles kodud jaanipäevaks korda tegema.