Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
/nginx/o/2013/03/08/1627974t1ha7bd.jpg)
“Oh taevas, pool Pärnut on läbi mängitud,” sõnab juba koolipoisina enne viimast ilmasõda pillimeheks hakanud Valter Ojakäär.
“Hakkasime koolipoistena 1939. aastal mängima ja see oli väga tulus ettevõte. Tol ajal maksti pillimehele kaks krooni tunnist ja kui kolm tundi mängisid, tuli kuus krooni kokku, mis oli koolipoisile suur raha,” mäletab ta.