Siberis Tšingis-khaani jälgi otsimas

Ulan-Udes seletasid kohalikud, et nende linnas on maailma suurim Lenini pea. Foto: Erakogu

Oma esimesed Siberis reisimise tarkused kogusin aastatel 1978-1979. Üks nendest oli seotud Siberi suuruse ja reisisihtide vahemaadega. Siberis on alati olnud puudu naisi, see on olnud meeste maailm. Seetõttu oli üks tarkusi selline – sada kilomeetrit pole Siberis vahemaa ja saja-aastane naine pole siin veel vanaeit. Jätaks seekord naiste teema edaspidiseks, seda enam, kui saad reisida koos toreda kaaslasega. Kuid see, et Siberisse reisija peab omama aukartust vahemaade ees – see on küll oluline õppetund.

Siberis reisimise tarkus

Kunagisel ametlikult ateistliku nõukogude siberlase jaoks ei paista siin midagi liigset ega imelikku, seda enam vasturääkivat olevat. Burjaatia teedel (kurudel jt pühades kohtades) “piserdatakse” (kui kaasas on viina) ja kui pole, siis heidetakse kas riisi, visatakse maha komme või nende puudumisel münte, kõigi usundite esindajad koos. Seega, kui tahad reisida Siberis, siis ära kiirusta ja võta aega teha läbi need rituaalid, mida kohalikudki. Muidu ei võta kohalikud sind kuhugi kaasa.

Kohalikud usuvad kindlalt, et see, kes jätab enne teele asumist või pühas kohas “piserdamata”, võib oma rumaluse tõttu tuua õnnetust ka teistele. Siberis reisimise suur tarkus seisneb selleski, et mida kiiremini suudad hakata tajuma kohalike tempot, seda edukam ja sulle ohutum võib olla reis.

Venelased on alati armastanud vanasõna, mis ütleb, et ”parem sada sõpra, kui sada rubla”. Siberis on sõpradel tõeline kulla kaal, selles võib kindel olla.

Miks otse lennata, kui saab ringiga

Irkutski lennujaamas algab elu päikesetõusuga. Meie reis kontrolliti üle ja ootasime väljalendu, mis venis, sest (nagu hiljem selgus) ei leitud varahommikul inimest, kel oleks olnud kaasas võti, et meid ootesaalist välja lasta. Esialgu me muidugi ei teadnud, et sellel reisi alguse venitusel võib olla mingi suurem tähendus.

Meid tervitas lennuki stjuardess ja lubas, et 45 minuti pärast peaksime jõudma Burjaatia pealinna Ulan-Udesse ja meil õnnestub seni nautida imelist vaadet Baikali järvele. Meie väike nalja viskav stjuardess pakkus meile kommi, mahla ning vett, soovijad võisid saada närimiseks ka õuna, ja kadus lendurite juurde.

Esialgne lennuvaimustus hakkas meil peatselt asenduma filosoofilise küsimusega – kui pikk saab Siberis olla kolmveerand tundi? Mida edasi, seda enam hakkas meile tunduma, et lendur on unustanud kella koju.

Kui meie kolmveerandtunnine lend Ulan-Udesse oli kestnud ligi kolm tundi, tuli stjuardess ja teatas, et seoses uduga Ulan-Udes ei saanud me sinna maanduda ja peame vahepeal aega veetma Tšitas.

Tšita varasemast ajaloost on teada, et see oli jahimeeste talvituskoht ja alates 1699. aastast olevat olnud venelaste ostroog.

Loomulikult sai koht tuntuks asumisele saatmise kohana ja esimesed kõige tuntumad vangid olid dekabristid (neid olevat olnud 85). Just dekabristid kui aktiivsed ja haritud inimesed tegelesid selle kandi arengu suunamisega. Nende palvekirjade alusel andis Nikolai I 1851. aastal välja ukaasi, millega moodustati Baikali-taguste alade piirkond, mille keskus toodi Tšitasse.

Tähtis selle linna arengule oli suure Siberi raudtee rajamine, mis andis võimaluse kaubavahetuseks ja kaupade veoks. Huvitavad olid aastad 1905-1907, kui kuulutati välja omaette vabariik, ja aastad 1920-1922, kui Tšita oli Kaug-Ida Vabariigi pealinn.

Udu tõi Tšita lennujaama harjumatult palju reisijaid ja see tekitas väikese logistilise segaduse. Väljumisel oli ka lend Moskvasse ja seetõttu kohalikule lennujaamale reisijaid üle mõistuse palju. Seetõttu said kohalikus kohvikus kohe otsa kruusid, siis söögipoolis ja varsti polnud isegi ühekordseid topse.

Burjaatia-Mongoolia ja Ulan-Ude

Burjaatia asub küll Siberis, aga oma geograafiliselt laiuselt on ta meist lõunapoolsem. Tasuks teada, et tegemist on 351 300 ruutkilomeetri suuruse territooriumiga. Tahaks öelda, et riigiga, aga see poleks poliitiliselt korrektne.

Kui meie naabrid soomlased nimetavad end tuhande järve maaks, siis Burjaatia on samuti nii “tuhande järve maa” kui “ üheksa tuhande jõe ja jõekese maa”. Suurim jõgi sealkandis on Selenga. Keskajal nimetati Selenga jõge aja jõeks.

Just selle jõe jõgikonnast pärines Tšingis-khaani ema, siit kosis mees oma esimese naise ja on legendid, mis arvavad, et kuulsa valitseja seni leidmata haud võib olla ema kodumaale peidetud.

Vanim rahvas, kes piirkonnas elanud, peaks olema evengid (teatmikud väidavad, et 3500 aastat või siis 1500 aastat), kuid neid on jäänud Venemaale vaid 30 000 inimest. Burjaatias peaks elama 1700 evenki.

Praeguste mongolite suurim sugulusrahvas on burjaadid, keda väidetakse maailmas elavat 520 000. Kuna Venemaal rahvust ametlikesse dokumentidesse ei kanta, on rahvuse küsimusega üha keerulisemad lood.

Burjaatias on väidetavalt vaid umbes kolmandik elanikkonnast burjaadid ja ülejäänud siis ametlikult venelased ja teised rahvad. Kui vaadata tänavapilti, siis paistab olukord olevat veidi teistsugune. Väga palju on segaabielusid, kuid et mongoliidne geen tundub väga tugev olevat, siis paistavad tänavapildis turistile burjaadina ka need, kes statistikas ilmselt venelastena kirjas.

Haritud peredes teeb mõnele inimesele muret, et nende lapsed pole ära õppinud kohalikku keelt. Ulan-Ude on umbes 400 000 elanikuga endine sõjatööstuse linn, mis nagu meie Tartu oli kaua välismaalastele suletud. Alles pärast siinsete lennukitehaste (tootsid hävitajaid) ümberstruktureerimist helikoptereid tootvaks tööstuseks on linn lõpuks avatud laiale maailmale. Linn asub siis 5519 kilomeetrit ida pool Moskvast ja 6189 kilomeetrit Peterburist.

60 aastat suletud linn

Ulan-Ude võttis meid vastu tõeliselt lõunamaiselt, temperatuur oli tõusnud juba üle kolmekümne kraadi ja kraadiklaasi sammas muudkui tõusis.

Ulan-Ude võlgneb oma tekkimise kindlasti tänu kuulsale teeteele, sest teekaravanidel nagu ka siidikaravanidel oli vaja peatusteks ja kauplemiseks kohti. Selle linna ajalooline nimi on Verhne-udinsk (esialgu lihtsalt Udinsk). Linnaõiguse sai ostroog (alates 1687) aastal 1689 tsaar Peeter I ukaasiga. Kuna siin linnas hoiti karavanide kaupu, siis oli ka loomulik, et alates 1780. aastast hakati korraldama suuri kaubalaatasid (isegi kaks korda aastas), mis olid Baikali-taguse ala suurimad laadad. 1891. aastal käis Ulan-Udes külas tulevane Venemaa keiser Nikolai II.

Aastast 1900 avati rongiliiklus. Ka praegu võib Ulan-Ude raudteejaamast istuda rongi ja sõita Nauški jaama, kus algab Mongoolia. Tõsi küll, paljud kohalikud eelistavad tunduvalt kiiremat autosõitu aeglasemale rongisõidule.

Iga päev liiguvad ka rongid Hiina suunas. Rongid Hiina suunas on pikad, kuid ilmselt tuleb piletid osta varakult, sest Ulan-Ude jaamas pileteid ostes olid kassa juures välja sildid, et selleks päevaks olid piletid Pekingi rongile juba otsas.

1923. aastal kuulutati välja Burjaatia-Mongoolia Autonoomne Sotsialistlik Vabariik.

Kuidas Moskvas nähti maailmakaarti, sellele viitab näiteks asjaolu, et 1926. aastal avati lennuliiklus Burjaatiast mitte Moskvasse, vaid hoopis Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse (ikka oli veel selle piirkonna tõmbekeskus). See viitab, et Mongooliat peeti Moskvas sedavõrd omaks, et ei loetud Burjaatiale välismaaks. Praeguse nime sai Burjaatia pealinn 1934. aastal.

Senine Verhneudinsk sai uue nime Ulan-Ude. Linna nimemuutust ei oska kommenteerida, aga linnale ja piirkonnale oli oluline aasta 1938, kui avati suur aururongide remonditehas (praegugi remonditakse siin nüüdisaegseid vedureid) ja rajati lennukitehas, mis arenes nii suureks, et Moskvast anti käsk sulgeda linn “võõrastele silmadele”, ja nii oli üle kuuekümne aasta!

Baikali hülge juurde

Võtsime lennujaamast takso ja pensionile lisa teeniv Vladimir tõi meid 250 rubla eest linna ning soovitas valida elamiseks hotelli Geser. Temalt kuulsime, et see südalinnas asuv hotell oli varem olnud kohaliku oblasti parteikomitee majutuskoht, mis kujunenud omaette hotelliks, kus saab rahulikult olla. Hotellimajandus Ulan-Udes areneb ja läheb ka üha enam ärimeeste kätte. Näiteks olevat linna vanim hotell Barguzin läinud kohalike viinatöösturite omandisse, ümber ehitatud ja moderniseeritud. Hotellis Geser leidsime väga sooja vastuvõtu.

Tuli välja, et hotelli esimesel korrusel pole mitte ainult restoran, kus saab maitsta ka kohalikke toite, vaid seal büroos on ametis noored naised, kes aitavad turistidel koostada reisiplaane, et Burjaatias reisida.

Rääkisime oma plaanid ära ja meil soovitati asuda järgmisel päeval teele Baikali suunas (linnast 130 kilomeetri kaugusel saab juba Gremjatšiski juures järves ujuda). Selleks soovitati meil minna bussijaama ja osta piletid järgmiseks hommikuks mikrobussile, mis pidi 7.30 väljuma Maksimiha poole.

Kui palju sinna maad on ja millal (mikro)buss kohale jõuab, selle üle polnud meie nõuandjatel ühist arvamust. Ühine oli arvamus, et lõunaks peaksime Baikali-äärses suvituskohas olema ja kohalikus kämpingus Kumutkhan ka oma esimese lõunasöögi saama.

Ostsime Ulan-Udes endale tuusiku sellesse Baikali hülge nimelisse kämpingusse. Baikali hüljes on küll nerpa, kuid kui tema lumivalgena sündinud hülgepoeg veidi kasvab ja saab hallika kasuka, kutsuvad evengid neid kumut-khan’ideks.

Seega, kohtamata veel ühtegi evenki, õppisime ära esimese sõna evengi keeles.