Siberis reisimise tarkus
Kunagisel ametlikult ateistliku nõukogude siberlase jaoks ei paista siin midagi liigset ega imelikku, seda enam vasturääkivat olevat. Burjaatia teedel (kurudel jt pühades kohtades) “piserdatakse” (kui kaasas on viina) ja kui pole, siis heidetakse kas riisi, visatakse maha komme või nende puudumisel münte, kõigi usundite esindajad koos. Seega, kui tahad reisida Siberis, siis ära kiirusta ja võta aega teha läbi need rituaalid, mida kohalikudki. Muidu ei võta kohalikud sind kuhugi kaasa.
Kohalikud usuvad kindlalt, et see, kes jätab enne teele asumist või pühas kohas “piserdamata”, võib oma rumaluse tõttu tuua õnnetust ka teistele. Siberis reisimise suur tarkus seisneb selleski, et mida kiiremini suudad hakata tajuma kohalike tempot, seda edukam ja sulle ohutum võib olla reis.
Venelased on alati armastanud vanasõna, mis ütleb, et ”parem sada sõpra, kui sada rubla”. Siberis on sõpradel tõeline kulla kaal, selles võib kindel olla.
Miks otse lennata, kui saab ringiga
Irkutski lennujaamas algab elu päikesetõusuga. Meie reis kontrolliti üle ja ootasime väljalendu, mis venis, sest (nagu hiljem selgus) ei leitud varahommikul inimest, kel oleks olnud kaasas võti, et meid ootesaalist välja lasta. Esialgu me muidugi ei teadnud, et sellel reisi alguse venitusel võib olla mingi suurem tähendus.
Meid tervitas lennuki stjuardess ja lubas, et 45 minuti pärast peaksime jõudma Burjaatia pealinna Ulan-Udesse ja meil õnnestub seni nautida imelist vaadet Baikali järvele. Meie väike nalja viskav stjuardess pakkus meile kommi, mahla ning vett, soovijad võisid saada närimiseks ka õuna, ja kadus lendurite juurde.