Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/28/6496867t1h9d58.jpg)
/nginx/o/2013/03/19/1647006t1hff79.jpg)
Nobeli laureaadi Anatole France’i romaanis ””Kuningatar Hanejala“ praeköök“ on lugu vagast naisest, kes palverännakul Issanda haua juurde peatus sügava jõe ees. Kuna parvesõiduks raha polnud, pakkus ta parvemehele üleviimise eest tasuks oma ihu. Vagade meeste arutelu selle teo õigustatuse üle päädis otsusega, et oleks liiguhkus katkestada palverännak sellise iseendast tühise asja pärast.
See lugu tuli meelde, kui lugesin Delfis (12. märts) Hans H. Luige üsna kirglikus toonis kirjutatud kommentaari Marko Mihkelsoni selgituste kohta, miks rahvuslased nüüd soovivad loobuda Eesti-Vene piirileppe preambulist, mille nad ise lepingule lisasid.