Vaikus on vaba ja kuldne

Hirm surma kõikvõimsuse ja kaasatõmbava jõu ees on kõigil. Iga tegelastüüp püüab aga isemoodi selle hirmuga hakkama saada. Foto: Jüri Vlassov II

Endla Küünis esietendunud lavastus „Vaikus“ vaikib sõjast, kuid räägib inimestest sõjaaja argipäeval hingelisel eikellegimaal.

„Argipäeva isa on hirm,“ on kirjutanud Viivi Luik oma raamatus „Ma olen raamat“. Polevat vahet, kas argipäev kehtestab ennast puuduse või külluse abil. Tulemus on ikka üks: inimese hirm tuleviku ja elunatukese pärast.

Andres Noormetsa lavastajakäe all on Küüni lavalaudadele jõudnud taas omalaadne ja ruumiga eksperimenteeriv lavastus: tegevuspaik on just nii avar, kui saal võimaldab, vaatajad on paigutatud seinte äärde poodiumidele justkui riiulitele – vaatepunkt on nii maa ja taeva vahel, eikellegimaal. Sellele tasandile tõuseb ka mäng: Endla parimas loomeeas meesnäitlejate koosmõju on võimas.