Heimar Lenk: Pettusega loodud ja valega lõhutud sammas

Heimar Lenk Foto: Erakogu

Vale ja pettus iseloomustavad kõige paremini teise pensionisamba loomist ja lõhkumist, mille valitsus sissemaksete peatamisega esile kutsus.

Tulevasi teise samba pensionäre, keda ühtekokku 530 000, uinutatakse lubadusega, et tekkiv puudujääk kompenseeritakse edaspidi valitsuse kuueprotsendise sissemaksuga. Lubatud 2014. aastal kuluks sellele neli miljardit ja 2017. aastal viis miljardit krooni. Aga lubatagu küsida, kust see üheksa miljardit krooni võetakse?

Kassareserv on otsas

Rahandusminister Ivari Padar küll kiitleb, nagu eristaksid meid Lätist heal ajal kogutud riigireservid, kuid tegelikult on need ammu otsakorral. Eelmise valitsuse 2007. aasta riigieelarve nelja miljardi suurune jääk, mis oleks pidanud minema erakorralisse ehk stabiliseerimisreservi, tehti koalitsiooni häältega ümber kassareserviks, mis nüüdseks on jooksvate kulude katteks sirgeks löödud.

Kassareserv on otsas. Aastaid kogutud stabiliseerimisreservi rahast on pool otsustatud jooksvateks kulutusteks kasutusele võtta. Pensionireserv on juba kasutusele võetud. Töötukassa reservist pole mõtet rääkidagi, see sulab kui lumi. Tegelikult on Eesti riigikassa tühi ja udujuttu lootusest, et juba kolme aasta pärast oleme nii jõukad, et pensionäride tarbeks neli miljardit leida, tuleb lugeda ettekavatsetud ja häbematuks valeks.

Valega sai teine sammas loodudki. Mitte keegi tolleaegseist kuldsuudest ei lausunud sõnakestki kodaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu riigipoolsete maksete peatamise võimaluse kohta. Kuid see polnud ainus pettus.

Samba loomiseks võeti vaikselt raha toonastelt pensionärideltki ehk esimesest pensionisambast. Sealt kanditi teise sambasse viiendik esimese samba raha. Avalikkusele öeldi, et valitsuse neljaprotsendine toetus tuleb eelarve muudest vahenditest. Tegelikult kasutati selleks sotsiaalmaksu osagi, mis pidi juba pensionil inimestele minema.

Garantii kärpimine

Teist sammast lõhutakse samuti valetades. Valitsus on juba otsustanud ja lähipäevil püüab riigikogus oma sõnamurdlikku otsust seadustada, et riik peatab oma maksed teise sambasse. See tähendab, et riik astus kahepoolselt sõlmitud lepingust ühepoolselt välja. Sellega devalveeritakse teadlikult inimeste usaldust oma riigi vastu. Kildudeks on lennanud tulevaste pensionäride õigustatud ootus saada natukegi paremat pensioni.

Kui kogumispensionide seadust aastate eest riigikogu saalis arutati, oli küsimusi ja kõhklusi palju. Küll kardeti raha ostujõu langust, küll investeerimise riske. Imestati, miks võeti reformi eeskujuks just kolmanda maailma riigid, nagu Tšiili, Uruguay, Mehhiko, Läti, Poola, Argentina, mitte Rootsi, Soome või Taani. Kuid seda ei osatud uneski näha, et liituma meelitatud inimesi petab esimesena nende oma riik, mis leppest pikemalt ette teatamata taganeb.

Vaadates valitsuse ükskõikset reageeringut toimunule, tundub, nagu oleks tegemist kõige valutuma eelarvekärpega. Kõnealune käik on võrreldav riigi ja rahva kestmise garantii kärpimisega. Seda sambareformi autoreist juhtpoliitikute enda sõnadest lähtuvalt.

Kogumispensionide seaduse eelnõu esimene lugemine oli riigikogu saalis 2001. aasta 9. mail. Tollane sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Vilosius ütles siis, et nii fundamentaalset ja nii kaugele ulatuva tulemiga seadust nagu kogumispensionide seadus ei ole see saal varem arutanud, kui jätta välja Eesti riikliku iseseisvuse otsus.

Eelnõu põhiautorist rahandusminister Siim Kallas selgitas, et kuna teise samba raha on inimese isiklik omand, pole mõtet seda hoida voodi all kartulikotis, vaid tuleb kasumit teenima panna.

Toonane sotsiaalminister ja eelnõu üks autoritest Eiki Nestor ütles, et tegemist on ajaloolise ürituse ja nende otsustega, mis peaksid kestma aastakümneid. Et selle seadusega ei pea arvestama ainult need valitsused, kes sel kümnendil riigivõimu teostavad, vaid paljud järgmisedki.

Kümnend ei jõudnud otsagi saada, kui kõik kõrged lubadused unustati ja enam-vähem samas koosseisus ehk Reformierakonna, IRLi ning sotsiaaldemokraatide valitsus rahvaga sõlmitud lepingust ühepoolselt välja astus.

Miks ei võiks nüüd sama võimaldada lepingu teisele poolele, andes tulevastele pensionäridelegi õiguse oma raha teisest pensionisambast välja võtta ja mõnda kindlamasse fondi paigutada? Kui valitsus oma lubaduse kunagi täidab ja maksed sambasse taastab, teeksid seda ausad Eesti riigi alamadki. Ehk oleks nii õiglasem?