Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)
/nginx/o/2011/12/16/879226t1h6d38.jpg)
Homme, 27. märtsil saab Eesti teine iseseisvusaeg vanemaks kui meie esimene iseseisvusaeg. Eks see ole muidugi igaühe enda asi, kui tähtsaks ta seda päeva peab, ent igal juhul paneb see verstapost mõtlema. Mõtlema sellele, kui nooruke on meie tegelik iseseisvus – kokku vähem kui siinkirjutajal eluaastaid. Ja mina pean end veel väga nooreks meheks.
Olgu siis aastad 1918–1920 või aasta 1991, mõlemale ajale on iseloomulik tõsiasi, et meist ida pool on lokanud nõrkus ja kaos, meist läänes olnud enam kindlust.