Meie iseolemise tagatis on stabiilne Euroopa

Ivari Padar. Foto: PP

Homme, 27. märtsil saab Eesti teine iseseisvusaeg vanemaks kui meie esimene iseseisvusaeg. Eks see ole muidugi igaühe enda asi, kui tähtsaks ta seda päeva peab, ent igal juhul paneb see verstapost mõtlema. Mõtlema sellele, kui nooruke on meie tegelik iseseisvus – kokku vähem kui siinkirjutajal eluaastaid. Ja mina pean end veel väga nooreks meheks.

Olgu siis aastad 1918–1920 või aasta 1991, mõlemale ajale on iseloomulik tõsiasi, et meist ida pool on lokanud nõrkus ja kaos, meist läänes olnud enam kindlust.

Peale meie omaenda tahte on nende hetkede poliitiline olukord see, mis meie iseseisvusele suuresti kaasa on aidanud. Seetõttu on praeguses olukorras, mil Venemaal on aina jõulisemalt kuulda impeeriumi taastamise nostalgiat ja Nõukogude Liidu lagunemist peetakse 20. sajandi suurimaks katastroofiks, ääretult lühinägelik kuidagi irisevalt ja põlastavalt suhtuda Euroopa Liidu käekäiku.