Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/11/01/6025129t1h54d7.jpg)
/nginx/o/2012/11/20/1441846t1h13fe.jpg)
Riigivõimu ja rahva kaugenemine on tõsine väljakutse igale demokraatlikule riigile. Eestis on küsimus eriti teravalt päevakorras viimastel aastatel, millal on toimunud kaks üleriigilist streiki ja mitu meeleavaldust. Märkimata ei saa jätta „Harta12“ avaldamist ja rahvakogu veebikeskkonna loomist.
Igati õigustatult häirib inimesi, et neil on väga vähe võimalusi meie kõigi tulevikku määravatesse otsustusprotsessidesse sekkuda ja poliitikud ei kipu tihti rahva arvamust isegi küsima. Eesti Vabariigi 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse esimene paragrahv küll sätestab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, kuid reaalselt on inimestel väga vähe võimalusi selle teostamiseks. Täpsemalt loetleb põhiseaduse paragrahv 56 ainult kaks võimalust: riigikogu valimine ja rahvahääletus.