Enno Lepvalts: Võla sissenõudmisel tuleb olla kindel ja järjepidev

Enno Lepvalts. Foto: Erakogu

Teadagi on võlg võõra oma. Sestap ei tohi ärisuhtes võlgnikul hetkekski lasta tekkida tundel, et arvete maksmisega viivitamine on normaalne.

Eriti tähtis on maksedistsipliini järgimine majanduslanguse ajal, sest just ringvõlgnevuste suurendamine suretab väiksemaid ettevõtteid.

Kui arve eest paar päeva pärast maksetähtaja möödumist laekumist pole, tasub kohe võtta kliendiga ühendust ja tunda huvi, kas arve on ikka kohale jõudnud ja menetlusse suunatud.

Kliendisuhtluse eripära järgi võib sellise meeldetuletuse esitada kas meili või telefoni teel. Meilitsi meeldetuletusele on hea lisada tasumata arve koopia.

Kui maksetähtajast on möödunud nädal, võiks kordusarve kliendile saata organisatsioonisiseselt. Ehk isiku kaudu, kes on kliendi esindaja personaalselt, kas kauba või teenuse tellija ning vastuvõtja. Konkreetse inimese vastutustunne võib olla abiks raha liikuma hakkamisel.

Siinkohal on oluline märkida, et ettevõtete-organisatsioonide ärilepingulistes suhetes on tähtis fikseerida kindel isikute ring, kes on volitatud tarnitavat kaupa või teenust vastu võtma. Ning kauba või teenuse üleandmisel tuleb just sellest piiritletud isikute hulgast saada arvele-saatekirjale allkiri. Juhul, kui sellist allkirja pole või on selle andnud sekretär, ei pruugigi pahatahtlikult kliendilt raha kätte saada.

Kui meeldetuletustest hoolimata pole klient kahe nädala jooksul maksetähtaja möödumisest oma võlgnevust likvideerinud, on aeg alustada seadustes ettenähtud sanktsioonide rakendamist.

Esimene neist on teenuse või kauba tarnete peatamine võlgnevuse likvideerimiseni. Kliendi ja teenuse spetsiifikast sõltuvalt võib jätta selle sanktsiooni viimaseks võimaluseks enne kohtulikku menetlust. Nii näiteks saavutas vee-ettevõte Elveso Kalevi kommivabrikul veekraani kinnikeeramise järel kahe päevaga ligi pooleaastase võlgnevuse tasumise.

Juhul, kui võlgnik tunnistab võlga, aga pole majanduslike raskuste tõttu praegu võimeline seda täies mahus tasuma, tuleks kokku leppida maksegraafiku suhtes. Peale maksegraafiku võiks kasutada võlgu oleva ettevõtte juhatuse liikmete või omaniku, sõltuvalt ettevõtte suurusest, isiklikku käendust.

Kui võlgnik ei ole valmis võla likvideerimise suhtes läbi rääkima, on viivisarvete esitamine järgmine samm. Siin tuleb arvestada lepingus sätestatud viiviseprotsenti. Viivisarvetele, mis väljastatakse lepingus ettenähtud viivise kohta, käibemaksu ei lisata. Juhul, kui võlgnikuga pole kirjalikku lepingut, võib viiviseprotsendina rakendada seitse protsenti, peale selle Eesti Panga avaldatavat võlasuhete intressimäära (praegu 2,5 protsenti) tasumata arve summast. Sel juhul lisandub käibemaksuseaduse järgi viivisesummale käibemaks.

Kui viivisarvete väljastaminegi ei pane võlgnikku oma kohustusi täitma, on soovitatav koostada juriidilise nõuandja abil hagi ning pöörduda sellega kohtusse. Võimalik on ebatõenäoliselt laekuvad arved anda üle inkassofirmale, kuid siis nad pahatihti laekumata jäävadki. Samuti ei ole eriti tõhus maksekäsu kasutamine, sest kohtulikult vormistatud maksekäsu peale võib võlgnik ikkagi öelda, et ta ei maksa.

Korrektne, tsiviilkohtupidamisseadustiku kohaselt vormistatud hagi tagab, et võlgnik peab kohtule põhjendama, miks ta teenuse või kauba eest ei maksa. Tõsi, enne hagi kohtusseandmist tasuks uurida, ega võlgniku suhtes ole algatatud pankrotimenetlust. Kui nii, tuleb võlanõudega pöörduda otse pankrotihalduri poole.

Üldiselt ei mõju võlgu olemine kellegi mainele hästi. Hiljuti rakendas üks inkassofirmasid võlgade sissenõudmisel edukalt võtet, projitseerides võlgnike nimed tiheda liiklusega ristmikule avatud majaseinale.

Kuigi meedias võlgnike nimede teavitamine tekitab lisakulu, on see suuremate summade või avalikkusele teada-tuntud ettevõtete puhul päris tõhusalt toimiv meetod.

Samuti võiks kaaluda meili teel võlgniku kõikide töötajate ja partnerite teavitamist tekkinud võlaprobleemidest.