Olemas on igasuguseid sambaid – vabadussambad, mälestussambad, hauasambad, pilvesambad ja pensionisambad. Isegi haridussambast oli mõni aeg tagasi juttu. Õnneks või õnnetuseks see jutuks jäigi. Viimasel ajal on sambad muutunud tülikaks.
Lugeja kiri: Küsida ikka võib?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida aga teha selle õnnetu teise sambaga? Arvamusi on mitut sorti.
Asjatundjad arvavad, et kui maksed sinna külmutada, peaksid olema kompensatsioonivariandid. Õigustatud ootus ikkagi.
Mul kui mitteasjatundjal tekkis küsimus hoopis teise nurga alt vaadates. Kes, kuidas ja millal ning kas üldse kompenseerib neile, kellele ette nähtud pensionirahast teise sambasse riigi makstav osa maha arvatakse? Ka neil oli ju õigustatud ootus ja just nemad oma vanemate ja vanavanematega hoidsid ja säilitasid Eestimaad viiekümne okupatsiooniaasta vältel nii hästi, kui oli võimalik.
Vähemalt ühe “samba” võlgneb taasiseseisvunud Eesti riik neile – väärika lahkumise samba. Kindlustusmeditsiin seda tänapäeval kahjuks ei kindlusta.
Kui seda õigustatud ootust veel silmas pidada, on neil, kes statistikat arvestades on juba eas, mil peaks toimuma lõplik lahkumine, ootus teha seda soojas toas, pehmes voodis ja valudeta. Üldjuhul lahkuja sissetulek seda luksust ei võimalda, kulusid ei kata.
Vabadussamba me igatahes saame. Niisiis – küsida ikka võib.