/nginx/o/2008/12/02/99990t1had59.jpg)
Ühelt poolt näikse, et kindlasti eeskätt Dublin: nemad seal lasksid alles referendumiga põhja Lissaboni lepingu. See tegu vähendas oluliselt euroliidusisest solidaarsust rahvaste vahel ja süvendas kogu euroliidu kriisi nii majandus- kui sotsiaalalal tervikuna, kaasa arvatud Eesti oma pronksimäruliga.
Rahvusvaheliselt nendes probleemides kuulus professor M. Ellman üldistas äsja: ”Laienemised on olnud suuresti poliitiliste eliitide otsuste tulemus, millel pole üldist rahvatoetust Euroopa Liidu 15 riigis ega uutes liikmesriikides. ELi konstitutsiooni tagasilükkamine valijate poolt Prantsusmaal ja Hollandis ning Lissaboni leppest keeldumine Iirimaal tõestasid seda selgelt vanadele liikmesriikidele. Uute liikmete avaliku arvamuse uuringud on näidanud märkimisväärset ”vanade aegade” nostalgiat ja piiratud toetust ELi liikmelisusele.”
Teiselt poolt, nagu Ellmangi vihjab, eks ole iirlased sellega meie euroskeptikuid kõvasti toetanud, rääkimata sellest, et peaaegu oleks nad meid euroliiduga liitumisest (oma ärimeeste nutsukestega meie euroskeptikutele) päästnud. Ja küllap nad ikka aitasid meid euroalale sattumisest välja pääseda mõni aasta tagasi.
Tõepoolest, euroalal on ju elu palju kallim, nagu meile üks iiri poeete siia ajalehte kirjutas, maksud kõrgemad ja astmelised. Milleks vaesrahval lasta sellist häda endale kaela võtta?
Teisalt lisaksin, et kui praegu Eesti tuhandeid kalkunikitkujaid Iirimaal poleks ja meie juba praegu euroala riik oleksime, oleks need kalkunikitkujad siin praegu töötute kirjas ning meie töötuabiraha eelarvest juba jaanuaris otsa saanud. Nüüd vist pidasid rahasummad veebruari keskpaigani vastu, alles siis hakati vaikselt „pühasid riigi reserve” kasutama.
Moskva ei ole kindlasti meie hädade erakordses teravuses süüdi. Kuidas muidu poleks riigikogu majanduskomisjoni esimees, magister õigeusu alal, ise soovitanud, et meil tuleks maksusüsteemi reformimise asjus kiigata „suure naaberriigi Venemaa” poole, seal šnitti võtta (PM 5. märtsil 2009, lk 12).
Tõsi, üks meie punaminevikuga pärisakadeemikuid majandusalal soovitas ajalehes Tallinn diametraalselt vastupidist: ikka Skandinaavia mudeli poole, see ”vot mejele korošoo”, nagu ta tavatseb ütelda.
Kindlasti ei ole Brüssel süüdi, sest nagu eelnimetatud majanduskomisjoni esimehe enda jutust samas PMis selgub, meie Brüsseliga ei arvesta, näiteks püüame oma 0-kasumimaksuga edasi euroliidu konkurentsis partneritele käkki keerata, maksku see meie eelarvest kas või kümneid miljardeid. Meie keerame Brüsseli ajusid nii, nagu tahame, meil seal kõva reformimeeskond.
Edasi ütleb ta, et nemad riigikogus reformivad majandust nii, nagu õpik kirjutab (ei tea küll, millise astme oma?).
Seega, kui midagi peakski meil kunagi viltu minema, on õpikud süüdi. Aga kus meil sedalaadi süvaõpikuid peamiselt kirjutatakse? Ikka ühes euroliidu teaduspealinnadest - Tartus (Reiljan, Raju, Sõrg - autor eriti euroalaga kiire liitumise alal, Arrak samuti sealt juurtega, Varblane ja keegi veel - just viimasena mainitud olid teadusnõustajad järskude eelarvekärbete, seega töötuse järsu tõstmise alal, mitte sisenõudluse säilitamisel).
Muidugi on omajagu süüd euroliidu enfant terrible’il Prahal: ei ole ilus seal rahvale odavamalt õlut müüa kui Tallinnas, see lõhnab kõlvatu konkurentsi järele, rääkimata odavamast kartulist. Seejuures aga kaks korda kõrgemat palka maksta, mitte lubada hargmaistel pankadel rahvale välisvääringus laene anda ...
Budapestki on kahtlane ja kerglane institutsioon, oli juba nõukogude ajal. Praegu afišeerivad ja vigisevad nad The Economistis, et nendele on hädasti väljast finantstoetust tarvis, sest nendel olla välisvõlg üüratult suur - 100 protsenti GDPst.
Taevane arm, selle jutuga nad raskendavad meie olukorda rohkem kui lätlased, süvendavad meie kriisi, seda eeskätt Eesti riigi usaldusväärsuse langetamisega välisinvestori silmis! Meie kogu välisvõlg on 120 protsenti SKTst, aga meie ei vigise, vaid anname hädas lätlastele veel laenu juurde.
Kasutame loominguliselt hoopis teist, delikaatsemat indikaatorit välisvõlgnevuse küsimustes - valitsuse võlgnevust (olgu see siis sise- või välisvõlg). See on meil üks maailma madalaimaid tõesti, tsiviliseeritud maailmas muidugi.