Töölisküla ja elujõust pajatavad maakoolimajad

Ahastes on hea näide veiderdavast maa-arhitektuurist. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Matk Pärnumaa 20. sajandi tunnustamata väärtarhitektuuri juurde jõuab lõpule, näidatud on ligikaudu 60 maja ja läbi sõidetud kõik Pärnumaa vallad.

Jäänud on tosina jagu hooneid, mida pidas oluliseks üles tähendada arhitektuuriteadlane Epp Lankots, kelle koostatud hoonete nimistus näpuga järge vedades oleme otsinud kas kultuurimälestisena kaitse alla võtmist väärivaid või senisest rohkem tähelepanu vajavaid maju ning miljööväärtuslikke elamualasid.

Ühe miljööväärtuslikus mõttes maiuspala leidsime Surju vallast.

Küla raudtee ääres

Surju Jaamaküla on raudteeäärne hoonegrupp, mis koosneb töölisbarakkidest ja juba sõjaeelse Eesti ajal kerkinud eramutüüpi eluhoonetest. Neis elasid raudteelased ja metsatööliste pered.

Küla sai tõenäoliselt alguse juba 19. sajandi lõpul raudteeliini rajamisega, kuid hoonestuse lõplik nägu vormiti pärast Teist ilmasõda.

“Küla on väga kompaktne, kohati 20. sajandi alguse linnaäärseid töölisasulaid meenutava struktuuri ning miljööga,” kirjeldas Lankots Jaamakülas nähtut. “Varasem hoonekihistus massiivsete ühekorruseliste kõrgete viilkatustega majadega on ilmselt 20. sajandi algusest pärit, peale selle nõukogude aja algusperioodil kerkinud kahekorruselised barakid ja küla ääres väikestel kruntidel asuvad madalad, ühekorruselised puitelamud.”

Jaamaküla jätab tõesti nõukogudeaegse, sealjuures venepärase või isegi Siberi puidutööliste asulale omase mulje. Kõik see mõjub natuke sürrealistlikult.

Tööliste korruselamudki on Jaamakülas nummerdatud valmimise järjekorras, mitte nii, et paarisnumbriga majad asuvad ühel ja paaritud teisel pool tänavat.

Korterid on erastatud, kuigi kõigis neist ei elata. Osa maju on ikka veel kinnistamata ja enamasti väga halvas seisus.

Külas kohatud inimesed rääkisid, et kunagi oli elu Jaamakülas paradiis, kui töökoht oli käepärast, raudteeühendus hea, palgad korralikud. Liiati olla ümbruskonnas ohtralt seenekohti ja marjametsi.

Kohalikud elanikud seletasid, et 1950.-1960. aastatel sinna tulnud venekeelsed pered kolisid laste kooli-ikka jõudes Jaamakülast Pärnule lähemale, sest kohapeal polnud võimalik vene keeles haridust saada.

Jaamakülast Surju sõites leiame eest aastail 1983-1986 ehitatud ja Tiit Kaljundi projekteeritud kaupluse-söökla.

“Surju kauplus on ilmekas näide, kuidas postmodernismi ajaloolistele eeskujudele vihjav mängulisus väljendus 1980. aastatel sageli kõige ilmekamalt maale ehitatud väikehoonetes,” märkis Lankots, lisades, et modernsusele vaatamata sobitati need majad üldjuhul väga hästi keskkonda.

Samamoodi ümbrusesse sobitatud ja omapärane on näiteks 1985.-1987. aastal kerkinud kauplusehoone Kadjastes.

Kummaline maja Ahastes

Haapsalu maanteel sõitjaile jääb vaevalt märkamata Ahastes omaaegse Kalevipoja kolhoosi 1980ndail ehitatud keskusehoone.

Tegu on massiivse katusega ühekorruselise ehitisega, kus katusest ulatub veiderdavalt välja neli kolmnurkset katuseakent, tuletades meelde maailma üht kaunimat ehitist, Sydney ooperiteatrit.

“Näide kentsakast postmodernistlikust maa-arhitektuuri stiilist,” resümeeris Lankots Ahaste kunagist kolhoosikeskust hinnates.

Põlendmaa, Jõõpre, Lepplaane

Pärnumaa koolimaju kaedes võib märgata, et Eestis on kombeks ehitada need uhked, seda juba sõjaeelse Eesti päevist. Kui 1970.-1980. aastatel oli tavaks püstitada kolhoosikeskusi, siis Eesti ajal ehitati kõige suurejoonelisemalt koolimaju.

Omamoodi uhke on isegi Põlendmaa 1930. aastate lõpul valminud kahekorruseline kelpkatusega koolimaja. Kuigi hoonet pole just palju kaunistatud ja see on kaetud lihtsa püstlaudisega, mõjub maja ometi ruumika ja väärikana.

Kuigi Jõõpresse on ehitatud uus, meie arvates samuti ilus kool, seisab sealsamas edasi vana, Joonas Kinnuneni projekteeritud ja 1935. aastal valminud koolihoone.

Maja on projekteeritud ebatüüpilisena, põlenud mõisahoone asemele.

Kui aga kõrvutada Jõõpre ja Põlendmaa koolimaja, on raske uskuda, et need on enam-vähem ühel ajal projekteerinud üks ja seesama mees.

Ilusa 1936. aastal kerkinud koolimaja leidsime Lepplaanestki. Selle kavandas August Esop ja tolle hoone puhul on tegemist 1930. aastatel rajatud uudismaa-asunduse õppeasutusega.

Asundus on nüüdseks maamunalt raadatud.

Lindi kaunitar

Imeilus koolimaja on Lindi külas. See on Lindi algkool, mis on ehitatud 1930. aastate alguses põllumajandusliidu ehitustalituses väljatöötatud maakoolimaja tüüpkavandi järgi. Eriti kauniks teeb selle hoone tänapäevani säilitatud korras välimus ja aastate jooksul kooli ümber kujundatud haljastus.

Koolimaja on ehitatud seal kunagi asunud vana koolihoone juurde. See on pildist kadunud, õpilastest tühjana seisab uuem majagi.

Tüüpprojekti järgi on ehitatud Pärnumaal mitu vana koolimaja, näiteks Metsapoolel ja Varbla vallas Kulli külas.

Kõiki kolme ühendab peale sarnase välimuse nende autor Arnold Väli, kelle projekteeritud on Lindi algkoolgi.

Moodsad koolimajad

1930. aastate lõpul projekteeriti Pärnumaale mitu koolimaja ehitusstiilis, mille lembus oli eriti omane tolleaegsele Pärnule – see oli funktsionalism. Näiteks Massiaru koolimaja, mille juures oma arhitektuurimatkal oleme juba peatunud.

Funktsionalistlik on Sauga algkooli maja, mille projekteeris Märt Merivälja ja mis valmis 1938. aastal.

Funktsionalismi viljelesid tollal nimekad eesrindlikud arhitektid ja moodsa ehitusstiili valimine koolimaja puhul kõneleb kui mitte muust, siis sellest, et lastele taheti anda tõepoolest kõige paremat.

Teisalt jutustavad suured maakoolimajad elujõulisest maarahvast, kes riigi iseseisvuse 20. aastapäevaks oli ilmale kandnud ja üles kasvatanud niipalju kooliharidust vajavaid lapsi, et koolimajadest said tihti paikkonna uhkeimad hooned. Õnnetuseks on paljud neist nüüdseks tühjad ja maal elavad lapsed peavad tihti kodunt kaugel koolis käima.